M.A. Numminen – Tango on mu kirg (2014)

Õige tragikoomiline lugu mehest, kes on omadega veidi segaduses. Nimelt otsustas raamatu peategelane Virtanen 15-aastaselt Platonit lugenuna, et tema enne 36. eluaastat naistega ei tegele – sest Platoni järgi on mees sugueluks küps 35-aastaselt. Misjärel Virtanen mõtles, et tema on Platonist tublim ja alustab omakorda aasta hiljem. Niisiis on talle naiste asemel suurimaks kireks soome tango olemus ja selle ajalooline kujunemine. Et ta pole vaid teooriahuviline ja kuivade faktide koguja, käib ta tihti tantsuõhtutel soome tangot praktiseerimas (aga ainult tangot, muudest tantsudest ta ei hooli ega oskagi). Ilma et ta seda ise teaks, on ta aastate jooksul muutunud Helsingi tangoringkondades üsna tuntud näoks, olles tantsitanud paljusid naisi, aidanud nii mõndagi meest alkoholi manustamisel (vahetades oma dringi teise mehe mineraalvee vastu – Virtanen ei joo end purju) ja jaganud võimalikele huvilistele teavet põneva soome tango kohta.

Kui Virtaneni jaoks on tango tantsimises tähtis see tegevus ise, siis ta tantsupartnerid seda olukorda ja meest alati nii ei mõista. Pealegi, kui mees tantsu ajal tsiteerib naisele kirglikke laulusõnu (ühtlasi kohendades neid partneri nimega), arvab mõnigi õnnetu naine, et ehk on mehel mõttes muudki kui kliiniline vaimustus tangost endast. Veel hullem, vahel reageerib Virtaneni peenis vastassoo võludele, mistõttu mees peab lahkuma tantsusaalist tualettruumi, et seal peenist väikse piitsaga nüpeldada erektsiooni vaibumiseni (ee... kas sellist asja tõesti tehakse?). (Eks autor viskab aegajalt groteski sisse.)

Nüüd on Virtanen 35-aastane ja järjepanu satuvad ta tangohaardesse üha hullutavamad partnerid, kes ootavad mehelt enamat kui kindlat tangosammu ja ajaloolist ülevaadet. Aga mehel on vaid loetud kuud jäänud! Pealegi tekib nüüd Virtanenil hingeline segadus, et mis üleüldse armumine jms on, kui ta senise elu jooksul on sellest igati siivsalt kõrvale hoidnud. Viimaks juhtub nii, et mees satub elu esimesse suhtesse naisega, kellele ta julgeb rääkida oma peatselt lõppevast tsölibaadiprojektist. Naine nõustub ootama veel need mõned kuud, aga... see pole kummalegi kerge. Ja juhtub see, mis juhtub.

Tõele au andes pole raamatu puhul tegemist vaid Virtaneni tangovaimustuse ja hingepiinade kirjeldamisega; jutustaja kommenteerib ühtlasi Virtaneni tangoarusaamu ja ühtlasi lisab omalt poolt veelgi fakte soomlaste tangokultuuri kohta. Ehk siis Virtaneni loo kõrval on teoses sama oluline jutustaja visioon põhjanaabrite hingelähedase tantsu ajaloost. (Millest ma ei oska asjatundmatuse tõttu midagi kobiseda; lapsepõlvest vaid mäletan mingeid hirmigavaid tangoõhtute ülekandeid soome televisioonist.)

Nummineni teos on ehk samas pajas Nousiaineni ja Vuorineni raamatutega soomlusest ja selles avalduvast friikluse vormidest. Muidugi, kui Vuorinen esitleb miskit elutervet superporo, siis Numminen ja Nousiainen liiguvad märksa hämaramatel aladel... ning seevõrra on teoste peategelastel ka vähe karmim saatus.

“Kui Pohjanmaa tantsupõrandale satuks Argentina tango-orkester, siis tõmbaks mehed kergesti pussid välja: mängige korralikult, kui elu teile armas on.
Vaesed välismaalased jällegi ei taipaks, miks peab mängima üksluiselt, kui rütmi ja tempo vaheldumine teeb tango huvitavaks. Nad ei saakski mõista, et just rütmi ja tempo erinevus – mis teeb tango ühtlasi ka erootiliseks – mõjub Soomes pärssivalt. Aga kui tango on ühtlase rütmiga ja marsilik, siis soome mees just erutub, ja koos temaga ka naine.” (lk 24)