16 aprill, 2015

Andrus Kivirähk – Inimväärne elu (Looming 3, 2015)

Mõtlesin vahelduseks midagi muud kui ulmet lugeda, aga ei, isegi juhuvalikul jääb näppu üleloomulikku literatuuri.

Seekord siis kaks kohalikku maanaist Maret ja Sirje ihkavad pääseda Eesti madalapalgaliste elust ning Soome või Rootsi tööle minna – ent paistab, et sinnagi nüüd raske saada, kõik vabad kohad on tublide eestlaste poolt ära võetud. Ent ühel päeval põrkab Maret koduõue lähedal kokku kaheksajalga meenutava tulnukaga Andromeeda udukogust, kes pakub naisele katsealuse töö eest ükskõik millist palka. Maret läheb pööraseks ja nõuab 1000 eurot puhtalt kätte – tulnukas on nõus seda päevatöö eest maksma.

Ning Maret veetaksegi hommikul kodu-ukselt kosmoselaeva ja õhtul tagasi, seal laevas teda lõigutakse ja võetakse elundid välja ja laotakse tagasi jne, tema vaid lamab ja kõik. Ta kutsub Sirjegi kampa, mõlemaid lõigutakse või kistakse jäsemeid küljest, naised samal ajal operatsioonilaual niisama klatšivad ja vahel mõlgutavad mõtteid sellel teemal, et kui juba on töö, siis peaks uurima, kas Andromeedalt saaks vanaduspäevadeks ka pensioni – nagu Soomest saab! Või et kui võtaks mõne kaheksajalgse andromeedalase abikaasaks. Ent läheb vähe teisiti...

Nojah, lugu on naljakas, mainimata jäid veel maameestest kõrvaltegelased, kes on kah... igasugused. Ent teksti parim osa on see tsitaat õigest elust:


“Minu Veiko oli ikka üks täielik memmekas, tema ei tahtnud Eestist kuhugi ära minna. Ema rikkus ta ära, kasvatas üksipäini ja rääkis igasuguseid lollusi. Käskis pojal isegi sõjaväkke minna – et õige eesti mees peab oma maad kaitsma. Kas sa kujutad ette! Mida ma tast kaitsen, kui ma mitte midagi vastu ei saa! Küll oli vastik vanaeit! Me läksime temaga nii tülli, et... Ma ei käinud isegi ta matustel. Pärast ütlesin Veikole, et nüüd on nõid surnud, kas sa nüüd lõpuks hakkad normaalseks inimeseks ja lähed Soome tööle? Aga tema pobises vastu, et mis siin Eestiski viga on, et ta ju töötab juba päästeametis. Ma küsisin, et sina töötad küll, aga sa ei saa ju selle eest palka! See pole palk, mida sa koju tood, need on sandikopikad! Aga tema ikka ajas oma joru, et Eestimaa on ikka ilus ja tal on kahju siit ära minna... Mul lõi silme eest mustaks sellise jutu peale, tegin ukse lahti ja ütlesin: mine siis ja istu keset oma kallist Eestimaad, aga siia majja ära enam oma jalga too! Ma ei saa aru, miks ma sellise inimesega üldse abiellusin? Aga vaata, algul ei saa aru. Ei näe ju inimese sisse, et mihuke mömm ta tegelikult on.” (lk 321)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar