Rick Yancey – Viies laine (2014)

Uh oh, kui sulle meeldivad Cronini või del Toro-Hogani romaanid, siis siin on järjekordne inimkonna hävitamisest jutustav raamat. Ainult et pisut enam YA (tegelased enamasti noored) ning vampiiride asemel hävitavad inimesi tulnukad. Ja eks erinevus ongi peamiselt selles, et kui vampiirid vajasid inimesi vere pärast (ideaalis siis kariloomadena kasvatamine), siis tulnukatele pole inimesi õieti millekski vaja. Inimesed tolknevad ees ja võtavad eluruumi ära. Ning nii on Maa kohale saabunud suur emalaev, kust korraldatakse mitu rünnakulainet inimkonna Maalt pühkimiseks, ning poole aastaga ongi inimkond 7 miljardi isendi võrra vähenenud. Ja et selle tegevusega rohkem käsi määrima ei peaks, hakatakse koolitama inimestest sõjaväge, kes viimased liigikaaslased ise hävitaks (milleks selline kaarega lähenemine inimkonna juurimiseks, jäi mulle natuke hägusaks).

Ühesõnaga, viimastele vabadele inimestele on olukord nadi. Usaldada saad vaid iseend (kui...), iga teine inimene võib olla näiteks maskeeritud tulnukas. Või keegi muu. Kes siis arvatavalt tahab tappa sind, nagu sa oled juba kogenud või näinud. Ära usalda ühtki liigikaaslast, tulnukad võivad nüüd sellise inimeste suhtumise peale rõõmust käsi kokku hõõruda (no tegelt neil tulnukatel reaalselt oma keha pole; juba enne emalaeva tulekut olid mõned tulnukad siirdatud inimloodetesse, kes siis edaspidi olid inimeses varjul nö uinunud olekus – emalaeva tulekuga võeti kontroll peremeeskeha üle ning aidati inimkonna hävingule seestpoolt kaasa).

Ja sellises maailmas tegutsevad käesoleva romaani tiinekatest kangelased. Kes ihuüksi, kes loodavas sõjaväes. Poole aasta jooksul on nad kaotanud kõik inimesed, keda nad tundsid; ja mobiilside niisamuti. Nad on rohkem surma näinud kui ühegi irreaalse mõõdupuuga vastuvõetav. Aga... et tulnukatele vastupanu osutada, tulebki hakata teist inimest usaldama. Ja liitlaseks võib osutuda mõni vägagi ootamatu tegelane (siiski, kas saab usaldada...).

Eks 16-aastase tüdruku peategelaseks valimine on meesautori poolt vähe libe tee ole (see pulbitsev tundemaailm!), aga ega siis Yancey üksinda romaani kirjutanud, kõiksugu toimetajad käisid suunavalt muudkui tekstist üle. Ühes stseenis vilksatab korraks ateistist professor Dawkins (lk 75-76), kes ei paista teksti seisukohast olevat just positiivne nähtus. Noh, ameeriklaste värk, eks ikka kuskil on jumal jne.

“Millegipärast on see, et mind päästis väga hea välimuse, vildaka naeratuse ja suurte tugevate kätega mees, sedasorti asi, mis ajab mind pärast Teiste saabumist kõige enam ärevile.” (lk 153)

juuli raamaturiiul
padjaklubi