31 mai, 2015

Scott Lynch – The Effigy Engine: A Tale of the Red Hats (Fearsome Journeys, 2013)

Eks mingis mõttes nagu ootad, et tuleks võlurite kohta... midagi uut. Jah, nad on ülbed ja kiuslikud ja uhked ja täispuhutud ja seltskonnatähed ja nahahoidjad ja ennasttäis ja kangelaslikud ja muude inimlike vigadega. Nojah, aga mis võiks olla selle teema puhul... midagi värskendavat?

Nagu Cookil, nii ka Lynchi peategelane on maagist kroonik, kes tähendab üles oma palgavõlurite grupi tegemisi; hetkel on nad palgatud üht kuningriiki kaitsma naabrite sissetungi eest. Muidu on neil läinud üsna edukalt, ent juhtub nii, et vastaspoole maagid on toonud rindele hiiglasliku, mitmekümnemeetri kõrguse sõjamasina, mida juhitakse maagilisel jõul (no selleks lähevat vaja oma 15 võlurit, et metalljurakat liikumises hoida). Lisaks maagiale on see relvastatud kahuritega ning paistab, et peagi pühib see oma maad kaitsva armee olematusse. Ühesõnaga, võiks öelda, et häda on käes, ning kui viimaks asub palgavõlurite grupp seda sõjamonstrumi uurima, on neilgi peagi vesi ahjus ning raskusi eluga kuuli- ja maagiarahe eest pääsemiseks. Aga eks siis mõeldakse välja oma vastusamm, millega seal monstrumis peituvaid võlureid kahjustada. Ent selle sõjaplaani toimimiseks on vaja ikka väga suurt õnne.

Nagu öeldud, on sellegi jutu võlurid sellised... ühtmoodi mitmekülgsed tegelinskid (mitte küll nii cookilikult nurjatud, see tekst oleks sobiv ka YA lugejatele). Kahe vastaspoole võlurite kokkupõrkel õhk särtsub maagiast, igasugu vigurid püüavad vastast eksitada või otseselt kahju tekitada. Lynchi maailm on vist üsna võrdõiguslik, igal juhul leidub naisi nii võlurite kui armee juhtivatel kohtadel, ning mingist ahistamisest pole sõnakestki.

Kunagi jäi pooleli Lynchi varaste triloogia, aga senini pole erilist huvi sellega jätkata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar