Eks mingis mõttes nagu ootad, et
tuleks võlurite kohta... midagi uut. Jah, nad on ülbed ja kiuslikud
ja uhked ja täispuhutud ja seltskonnatähed ja nahahoidjad ja
ennasttäis ja kangelaslikud ja muude inimlike vigadega. Nojah, aga
mis võiks olla selle teema puhul... midagi värskendavat?
Nagu Cookil, nii ka Lynchi peategelane
on maagist kroonik, kes tähendab üles oma palgavõlurite grupi
tegemisi; hetkel on nad palgatud üht kuningriiki kaitsma naabrite
sissetungi eest. Muidu on neil läinud üsna edukalt, ent juhtub nii,
et vastaspoole maagid on toonud rindele hiiglasliku, mitmekümnemeetri
kõrguse sõjamasina, mida juhitakse maagilisel jõul (no selleks
lähevat vaja oma 15 võlurit, et metalljurakat liikumises hoida).
Lisaks maagiale on see relvastatud kahuritega ning paistab, et peagi
pühib see oma maad kaitsva armee olematusse. Ühesõnaga, võiks
öelda, et häda on käes, ning kui viimaks asub palgavõlurite grupp
seda sõjamonstrumi uurima, on neilgi peagi vesi ahjus ning raskusi
eluga kuuli- ja maagiarahe eest pääsemiseks. Aga eks siis mõeldakse
välja oma vastusamm, millega seal monstrumis peituvaid võlureid
kahjustada. Ent selle sõjaplaani toimimiseks on vaja ikka väga
suurt õnne.
Nagu öeldud, on sellegi jutu võlurid
sellised... ühtmoodi mitmekülgsed tegelinskid (mitte küll nii
cookilikult nurjatud, see tekst oleks sobiv ka YA lugejatele). Kahe
vastaspoole võlurite kokkupõrkel õhk särtsub maagiast, igasugu
vigurid püüavad vastast eksitada või otseselt kahju tekitada.
Lynchi maailm on vist üsna võrdõiguslik, igal juhul leidub naisi
nii võlurite kui armee juhtivatel kohtadel, ning mingist
ahistamisest pole sõnakestki.
Kunagi jäi pooleli Lynchi varaste
triloogia, aga senini pole erilist huvi sellega jätkata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar