James Wesley, Rawles – Patrioodid 1 (2015)

Seda raamatut on raske ilukirjanduseks pidada, sest olgem ausad, autor ei oska sellisel viisil kirjutada. (Hea küll, alati võiks kujutleda, et tegelt autoril oligi just selle teksti kirjutamiseks just selline stiil, ja tegelt valdab enamat... aga ei usu.) Küll võiks seda aga nimetada kirjandusmaiguliseks ellujäämisõpetuseks. Kõik need kirjeldused ettevalmistusest selleks, kuidas kaoses ellujäämine ja edasikestmine kindlustada, noh, need on kindlasti tarvilikud ameeriklastest sõpradele. Või siis tekitavad kaasanoogutamist eesti militaarhuvilistel. Kirjeldusi, kuidas kindlustada üht Idaho farmi, on palju. Ja detailselt. Ja palju. Ja detailselt. Kõik need viited trükistele, mis võiksid olla ameeriklastele kättesaadavad. Rääkimata militaar- ja ellujäämisvarustusest, mida on ameeriklastel mitmel moel võimalik kokku osta. Ühesõnaga, kui on soov kaoses ellu jääda, tuleb kuidagi muretseda vastav kodakondsus ning seejärel hakata nodi kokku tellima. Kiirustage, kodanikud unetud.

Raamat räägib siis sellest, et on üks sõpruskond, kes on leidnud, et tänapäeva ühiskond on vägagi haavatav ning võimalik majanduslik või poliitiline kollaps võib kogu riigi kiirelt kaosesse tõugata – kus riigivõimul pole enam mingit tähendust ning ellujäämine sõltub sellest, kuidas sina oled selleks eelnevalt valmistunud. Peale 9/11 leiavad kaks tudengist sõpra, et nad peavad tulevikus valmis olema kõige hullemaks. Nad pühendavad oma plaanidesse veel sõpru ja tuttavaid, kellest võiks olla ellujääjaid, ning järgnevate aastate jooksul hakkavad nad end treenima, õppima ja varusid koguma. Kuidas metsikus looduses ellu jääda. Milliseid relvi kasutada. Esmaabi. Tegutsemine relvastatud üksusena. Nad toetavad üksteist materiaalselt ning hiljem panevad raha kokku ja ostavad Idaho kolkas farmi, mida hakkavad kindlustatud paopaigaks ehitama (üks abielupaar jääb kohapeale elama), mis peaks vastu nii rünnakule kui piiramisele, kus saaks aastaid elada, kuhu saaks varuda toiduaineid ja kütust ja laskemoona ja tarvikuid jne jne. Sest arvatavalt tuleks kaose puhkedes pidada vastu vähemalt kümme aastat. Grupis on peamiselt mehed, kellele siis lisanduvad harvad abikaasad (tõsiste kristlastena ei lubata endile enne abielu naistega tegelemist).

“Väga varakult grupi arengus tõstatati küsimus, milliseks stsenaariumiks nad täpselt valmistuvad. Enamik liikmeid mõtles pankade allakäigule ja majanduse kokkukukkumisele, millele järgneb üldine seaduslikkuse ja korra hävinemine. Teised kaldusid rohkem tuuma-, bioloogilise või keemiasõja poole.
Dan Fong käis peale, et põhirõhk tuleks panna valmisolekule vastupanuks, mis järgneb valitsuse ülevõtmisele sotsialistide, fašistide või kommunistide poolt. Lõpuks otsustati, et grupp peab ühe asemel valmistuma pigem kõikideks mõeldavateks stsenaariumiteks. Nagu Todd ütles: “See oleks üsna täbar, kui me valmistume tervenisti mingiks suureks sotsiaalmajanduslikuks kollapsiks ja saame siis hoopis tuumapommi.”” (lk 81)

Nojah. Ameerika majandus vajub inflatsiooni ja võlakoorma all kokku, sellele järgneb muu maailma kollaps. Kokkulepitud märguande peale sõidavad Chicagos elavad sõpruskondlased sinna Idaho kindlusse, ning seda üsna viimasel hetkel (kõik ei jõuagi kohale, ent siiski 11 inimest). Pannakse paika kord, kuidas toimida. Ööpäevaringne valve, patrullid, töökorraldus toiduratsioonid jne. Mida teha põgenike või kurikaeltega. Kuidas otsida kontakti sarnaste ellujäänute gruppidega jne. Jne. Jne. Kõik ei lähe nii nagu algselt plaanitud, nii mõnigi tarvilik asi on jäänud muretsemata või ei osatud vajadusi õigesti hinnata jne. Ent trennidest ja hoolsatest õpingutest on kasu ning asi töötab. On ka ettearvamatuid kontakte, mis lõppevad nii ja naa, relvastus ja väljaõpe ei vea alt. Vaba kristlik ameerika vaim seisab ja püsib.

Võibolla on see raamat poolikult tõlgitud, igal juhul on siin teose keskel ka pikem lugu kahest vennast, kes armastavad relvi, tööd ja Ameerika seaduste tõlgendamist (kuidas õieti relvi müüa, kes on tegelikult Ameerika maanteedel autode kasutajad), mis viib nad ebaõiglasse konflikti nende näruste relvapiirangute pooldajatega, mille järel peavad need vaesed vennad peale tulevahetust ametivõimudega aastateks peitu pugema. Ent selle üleilmsi kriisi puhkedes otsustavad nad oma vanemate juurde koju naasta. Miks see lugu (peale illustreeriva näite vabade ameeriklastest mõttehiidude tegutsemisest) siin raamatus on, otseselt ei mõista, aga küllap selgub see “Patriootide” 2. osas.

Raamatus on siis üpris üksikasjalikud näited sellest, mida varuda selliseks kriisiks (vahel viited sellelegi, kust tellida). Kuidas kindlustada turvamaja ja selle ümbruskond. Kuidas veevarustus peaks töötama. Kuidas kontrollida, et meditsiinitarbed on töökõlbulikud. Milline relvastus oleks kõige sobivam erinevates olukordades. Milliseid sõiduvahendeid ja sidevahendeid kasutada, milliseks need tuunida. Kuidas energiat toota. Muidugi, milliseid esmaabi ja kirurgilisi oskusi vaja läheb. Milliseid oskuseid ellujäänutel vaja läheb ja kuidas ülesanded on inimeste vahel jaotatud (eeldusega, et igaüks suudaks mingil määral asendada spetsialisti). Kuidas põldu harida. Või kuidas sünnitust vastu võtta (peale seda mainitakse last veel 1 või 2 korda).

Tekst on kantud sellisest ameerikalikust vaimust, mis jääb mulle üsna võõraks – usk ja relvad. Mistõttu jääb mulle ka vähe arusaamatuks, milleks selline niivõrd oma kontekstis istuv raamat üldse eesti keelde tõlkida? Asjahuvilised loeks vast originaalis; teistele oleks see ehk ulme- või hoiatusromaaniks – kui vaid teos poleks nii... kirjanduslikult mannetu. Raamatut on raske campi pähe lugeda, sest teema raskus ja asjalik emotsioonitus mõjub parajalt tuimastavalt. Muidugi, realistlikult võttes, kes siis peale fanaatikute elaks sellist kataklüsmi üle? Okei, paratamatult tuleb tõdeda, et ma lihtsalt pole õige sihtgrupp sellise teksti nautimiseks.