Seanan McGuire – In Skeleton Leaves (Operation Arcana, 2015)

“Peeter Paani” pole lugenud, aga eks mingi mulje sellest inglise lastekirjanduse tüvitekstist saab sellestki loost. Siin tegutseb juba viienda “taassünni” läbi elanud Peeter Paan ning Neverlandi isikkoosseis on paisunud õige suureks, sest lapsi läheb vaja piraatidega võitlemiseks. Formaalselt on tegu Neverlandiga, kus lastel peaks rõõm olla, kurjade vanemate juurest ära ning lust ja mängud; aga tegelikult... on vaat et paramilitaarne kogukond. Paan juhatab Kadunud Lapsi mereröövlite vastu, neid aitavad merineitsid, kes võivad tasuks lahingutes surma saanud lapsi ära süüa. Lapsed on jaotatud rühmadesse, mida kantseldavad Wendyd. Kes vähegi jaksavad mõõka hoida, osalevad lahingutes, noorimad veel kosuvad oma rühma Wendy hoole all.

Probleem siis selles, et Wendyd pole rahul sellise sõjaga, mis kurnab Neverlandi. Lapsed surevad ja maa on muutunud üha ahtramaks. Vaja on muutust... vaja on sellest Peeter Paanist vabaneda. Et plaan ellu viia, tuleb sellesse pühendada Paani adjutant-Wendy (kes Neverlandi-eelsest ajast selle Paani õde). Raske südamega nõustub Wendy oma nurjatut rolli täitma.

“The Pan made yet another grandiose speech about the glories of the great game of war before she turned and flew out of the clearing, off to do whatever it was she did when she wasn't terrifying Lost Children or challenging pirates to fights she couldn't win.” (lk 272)

Omal moel päris tore lugu. Eks lõbustav seegi, et siin on sugu tähtsuse kaotanud – nii Paan kui Wendyd võivad olla ükskõik kummast soost (ka piraatidel on vist niimoodi), mis esialgu tekitab lugemisel kerget segadust. Tähtis on, et lapsed (üks Wendy on küll juba 150-aastane tütarlaps, kes omal ajal näinud originaal-Paani) täidaksid neid rolle, mis selle Neverlandi eksisteerimiseks on vaja. Mille tulemusena moodustub õige tume muinasjututöötlus. Autor avaldab romaane ka Mira Granti nime all, see vist laiemalt tuntud kaubamärk.