Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Esmaspäev algab laupäeval (2015)

See romaan on Strugatskite kohta ebatüüpiline – algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Või õigemini, alguse rõõmsalt jabur ja mahlane pillerkaar muutub romaani teises pooles strugatskilikult ülemeelikuks ja tegemist pole enam nö tavapärase comic fantasyga. Ulmepilast saab teaduse- ja bürokraatiasatiir. Kas seda raamatut võikski romaaniks pidada, pigem on see kolmest episoodist koosnev jutustustekogu. Kui esimene lugu tutvustab seda veidrat, sotsialismiga kohanenud muinasjutumaailma kuskil seal polaarjoone lähedal (iseenesest lähiajaloo sünge kant Valge mere Solovetsi saartel, kui nüüd õieti aru sain), siis teine lugu läheb selle fantastika instituudi nääriööpulliks, ning kolmandas loos läheb staatiliseks ajarännuteooriaks, tegelased vaidlevad ja teoretiseerivad (kuigi jah, Privalov osales vahepeal ka lühikeses ajarännus).

Tegelasgalerii on päris värvikas (samas naistegelaste puhul üsna värvivaene, instituudis valitseb semumaailm). Esimeses osas on meeldesööbivad havi ja kass ja miilits ja muidu tavapäratud kohalikud (ütleks, et raamatu kaanepilt illustreerib üht tähtsusetut episoodi), teises osas on lisaks ohtrale eripalgelisele instituudirahvale taustaks mütoloogiliste olendite paraad, kolmandas osas on aga juba jutustajal teadustöö (meeldivaks) rutiiniks sõprade ja tüütuste seltsis, mida siis katkestab papagoi Footon ja ta taasilmumise värk (ok, ma pole Wellsi lugenud). Hmm, millegipärast paistab, et olen kuidagi rahulolematu kolmanda osaga, küllap siis viga selles, et kui esimese ja teise osaga sai kõhutäie rõõmustada, siis kolmas polnud enam tavamõistes nii ülemeelik. Läks strugatskiks? (Kui nüüd see loogika on ikka loogiline kellelegi muule.)

“Briareos vaevles. Ta kükitas end võre vastu surudes, pistnud vahekäiku haige sõrmega käe, mida toetas seitsme muu käega. Ülejäänud üheksakümne kahe käega hoidis ta varbadest ja toetas päid. Mõned pead magasid.

“Kuidas on?” küsisin kaastundlikult. “Valutab?”

Ärkvelolevad pead hakkasid kreeka keeles vatrama ja äratasid ühe pea, mis ka vene keelt mõistis.

“Jubedalt valutab,” vastas too.

Ülejäänud pead jäid vait ja vahtisid mind, suud ammuli.” (lk 106)

Romaani sisu võtab kenasti kokku raamatu tagakaanetutvustus. Noh, esimene osa küll kirjeldab peategelase sattumist selle pöörase instituudi lähedusse, järgnevates osades instituudi territooriumilt enam otseselt ei väljuta (jajah, polügoon küll).

“Romaani tegevus toimub Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kus saavad kokku teadus, maagia ja sotsialism ning igati ootuspäraselt puhkeb kaos. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele kõiksugused erinevad mütoloogilised ning fantaasia- ja õuduskirjanduse kullafondist pärit tegelased.”

Eks kokkuvõttes on see lõbus raamat küll, ehk nii kirjutanuks kuuekümnendatel aastatel eluaegse nõukogude taagaga Bulgakov oma (mingis mõttes olmelist) satiiri. Raamatu parimaks kujutluspildiks on see, kuidas vanadusest ogar havi kaevus leelutas.

“Eit oli lahkunud. Kõuts Vassili kadunud. Kaevus laulis keegi kahehäälselt ning see oli jube ja igatsev.” (lk 54)

ulmekirjanduse baas