Poeetiline fantaasialugu tütarlapsest,
kes kuuleb hääli. Hääled tulevad ookeanist, temaga “kõnelevad”
hiidkaheksajalad, kes võimutsevad seal merejumalate armust. Hääled
ütlevad, et Alaine peaks võitlema oma võõrasisa vastu. Võõrasisa
on paha mees ja võimalik, et kasutab oma kasulapse vastu enamat kui
vägivalda (seda siis Alaine'i ema teadmisel – emal on peale
Alaine'i isa hukkumist kaheksajalgade läbi vaja uut ja tugevat
meest, kes teda ülal peaks ja tuge pakuks, olenemata sellest, mida
see mees koduseinte vahel teeb).
Alaine püüab põgeneda ja vastu
hakata, aga võõrasisa jõhker peks on tüdruku viimaks päris
tümaks teinud. Alaine'i poolvend on niisamuti isapoolse füüsilise
vägivalla käes kannatunud, tema on nüüdseks päris omadega läbi.
Ning kaheksajalad on lõpuks loobunud Alaine'le sõnumite saatmisest,
sest tüdruk on nõrk narts. Aga siis, ühel päeval, räägib
poolvend, kuidas tema ema selle peksuisa käest pääses. Naine ujus
ja... Alanie otsustab sama teha. Kuid mitte üksi...
Selline kaunislugu siis, mis kaetud
igasugu moraalsete probleemidega. Lõpplahendus tekitab küsimuse, et
mis see kättemaks siis õieti on. Ent kuna tegemist
fantasymaailmaga, ei saa tõlgendamiseks kasutada tänapäevaseid
standardeid. Ma arvan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar