Alastair Reynolds – The Water Thief (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Lugu tulevikuühiskonnast. On umbes 2030ndad, Kuu on jagatud eri võimude vahel ning valmistatakse ette suurema hulga inimeste sinna transportimiseks. Loo kangelanna Soya on aafriklanna, kes elab põgenikelaagris (kus täpselt, jääb arusaamatuks). Ta on seal juba kuus aastat olnud, ning lapse ja enda eluspüsimise nimel teeb ta võrgu kaudu erinevaid alltöid. Lülitud võrku, saad vahendajalt sobiva ülesande ning hakkad kuskil paiknevat robotit virtuaalselt juhtima, on see siis Antarktikas või Põhjameres või Hiinas. Tööpakkumised on sellised küberajastu mustatööliste omad – juhid puhastusrobotit või teed muid hädaabitöid. Soya unistab, et ta saaks nii palju krediiti kogueda, et leiaks parema elukoha. Selleks oleks vaja saada tasuvamate tööde peale, näiteks juhtima roboteid Kuul või kosmosejaamades. Lõpuks ta ühes hädaolukorras suunataksegi Kuule kiiret tööotsa tegema, ent seal läheb... natuke valesti.

Eks lugu ongi selline väike läbilõige võimalikust tulevikust. Käib üks suur töö, inimeste probleemid jäävad. Natuke arusaamatu on, et kas Aafrikas on mingi jama juhtunud, või on Soya puhul tegemist tavalise põgenikuga – tõsi küll, kord on juttu sellest, justkui oleks neid aafriklastest laagrielanikke algselt plaanitud Kuule viia, aga mingil põhjusel jäi see plaan katki. Eks siis keegi peab ka Maa peal tegema neid toetavaid töid, milleta muidu ühiskond toimida ei saaks. Ja selleks peab ajastule omaselt virtuaalselt käpp olema. Pole just lugu, mis paneks vaimustusest mõmisema.