Raamat ülistab sõprust, laiskust ja
loomulikke eluviise. Milleks metsseale oma kartulipõld, kui selle
saak võib niru olla. Milleks karule maja, selle nimel tuleks
paikseks jääda ja maja eest hoolitseda. Milleks toonekurele vegan
eluviis, kui konnad on kõige toitvamad. Või siis jänes ja sokk,
keda metsaelanikud sunnivad tegema asju, mida neil kahel õieti teha
vaja pole – lihtsalt et teistel oleks tegevust, et saaks kellelgi
naha üle kõrvade tõmmata. (Samas – vägivald puudub.)
Kogumiku vast melanhoolseim lugu on
siilist, kes ostis linnast endale keedupoti. Pott on ilus (noh, see
punane ja valgete täppidega), aga siili külastavad sõbrad... nemad
pole rahul. Mäger ei mõista, miks potil sangad on. Kurg ei näe
potil kellukest, mis toidu valmimisel helisema hakkaks. Jänes
avastab, et pott on üldse seest õõnes. Siilil läks kuuldust meel
üha kurvemaks, ja üksi jäädes hakkas pisarkalkvel õunasuppi
keetma. See tuli imemaitsev ning nii sai heastatud sõprade
vaimupimedusest ja kadedusest tehtud etteheited. Selline see sõprus
on, alati ei saa sõpru usaldada, aegajalt peab endal pea otsas
olema.
Lapsepõlvest on hägusalt meeles
raamatu illustratsioonid, nüüd värskema pilguga vaadates näib
metssiga päris bravuurika välimusega dändina, natuke naljakas on
murumütsi kandev toonekurg. Miks sokul selline riidepalakas ümber
kaela on, ei tea. Eks metsloomade riietumisega peaks kaasnema mitmeid
probleeme – metsarägastikes liigeldes peaks riided kiiresti
lagunema või veel hullem, okstesse-põõsastesse takerdudes osutuda
surmalõksudeks. Rääkimata sellest, et sõrgade või käppadega on
ehk päris keeruline rõivaid käsitleda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar