Hanno Ojalo – Velikije Luki lahing. Eesti Laskurkorpus võitluses Velikije Luki pärast 1942-1943 (2014)

Raamatus on ülevaade Nõukogude armees sõdinud eesti sõjameeste saatuseteest Teise maailmasõja ajal Velikije Luki vallutamiseni. Mil viisil peale Eesti okupeerimist tekkisid eestlastega nõukogude väeosad, kuidas toimus mobilisatsioon peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja algust, kuidas enne Saksa vägede omapoolset Eesti okupeerimist eestlastest mobiliseerituid ja tegevväelasi Venemaale toimetati ja mis seal edasi sai. Edasi sai see, et eestlased kui kahtlane element saadeti isemajandatavatesse tööpataljonidesse. Ojalo kaldub arvama, et tööpataljonidest nö rahvusväeosadesse pääsemine oli pigem kasuks – nõukogude poolel sai sõjategevuses arvatavalt vähem mehi hukka kui nendes tööpataljonides võinuks saada... Tõsi küll, autor märgib sedagi, et just see esimene sõjatalv oli kõige rängem ja järgnevatel talvedel tööpataljonides enam sellist suremust polnud.

Rahvusväeosasid, millest hiljem sai Eesti Laskurkorpus, hakati moodustama 1941. aasta lõpust. Eesmärgiks oli pikemas perspektiivis neid kasutada muuhulgas Nõukogude Eesti vabastamiseks – ja muidugi ühe näitena Nõukogude Liidu rahvaste ühtehoidvusest. Kas ja kui palju õhutasid eeste väeosade loomist eestlastest parteitegelased, jääb selgusetuks. Umbes 75% koosseisust oli Eesti Vabariigi taustaga mehed, ülejäänud Venemaa eestlased ja teised rahvused – mistõttu nõukogude sõjaväelastel oli tõsiseid kahtlusi eesti väeosade usaldusväärsuses, eriti kui paljudel juhtivatel kohtadel oli EV sõjaväelasi. Seetõttu tööpataljonidest pääsemine ei tähendanud mingil juhul nõukogude julgeolekuaparaadi käest pääsemist (ja rindel ootasid omakorda tõkestussalgad). Eks suureks probleemiks oli varustuse küsimus. Väljaõpe kestis tolle aja kohta ebaloomulikult kaua, alles 1942. oktoobris suunati eesti diviisid rindele, ning detsembris paisati laskurkorpus Velikije Luki alla. Kus nõukogude väejuhatus tegi oma prohmakaid ja eestlastel esines lojaalsusprobleeme.

“3. löögiarmee kaotused operatsioonis olid hirmuäratavad. Ka ametlikel andmetel oli see ilmselt ainulaadne sõjaline operatsioon, kus kogukaotused ületasid lahingut alustanud vägede arvu! Velikije Luki operatsiooni alustasid venelased 86 700 mehega, kaotused olid aga 104 022 meest! Selline suhe on võimalik vaid juhul, kui 3. löögiarmeed toetati pidevalt rohkearvuliste reservüksustega. 3. löögiarmee alustas operatsiooni 7 diviisi ja 4 brigaadiga, lõpetas aga 13 diviisi ja 17 brigaadiga.” (lk 226)

Ojalo on materjalidena kasutanud Eestis ja mujal ilmunud nii nõukogude ajal kui hiljem uurimusi ja mälestusi; nagu ta rõhutab, pole mingil juhul tegemist ammendava ülevaatega Eesti Laskurkorpuse moodustamisest ja esimesest operatsioonist. Rangelt võttes pole tegemist ajalooteadusliku uurimusega, see on pigem laiemale lugejaskonnale mõeldud teos – samas on kasuks tollase sõjaajaloo tundmine (mulle on hämar see, et mitmel puhul viitab autor sellele, kuidas osa endise EV ohvitserkonnast pääses sõja algul hävitamisest – et viidi Nõukogude Liitu kursustele ja ei vangistatudki). Taotletud on ainese võrdlemisi tasakaalustatud käsitlemist, vahel küll laseb Ojalo end lõdvemaks ja esitab emotsionaalsemaid arvamusi. Eks mõnel marurahvuslikul lugejal ajab arvatavasti harja punaseks nõukogude materjalide ulatuslik kasutamine, aga nagu autorgi ütleb, tuleb sellesse infosse suhtuda reservatsioonidega – kulda annab sellestki välja uhtuda.