Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa (2015)

Keskpärane postapokalüptiline romaan ühiskonnast, kes elab maa all suures punkrisüsteemis, mis ulatub 144 korrust maa sisse ja sealt edasi on veel kaevandused ja nafta ammutamine. Mis õigupoolest on põhjustanud maapealse hävingu, seda ei teata, punkri esimene korrus ulatub osaliselt maapinnale ja nii on võimalik jälgida seal toimuvat – aga see on üks hall ja morn hävinguala, eemal on näha mägesid ja majavaremeid. Kuid et seda vaatepilti näha, tuleb väheseid illuminaatorilaadseid aknaid (ja andureid?) puhastada sodist ja tolmust, mida tuul ringi keerutab.

Puhastamist teostavad nö surmamõistetud (ehk “puhastajad”), need inimesed pakitakse skafandritesse ja saadetakse maapinnale käsnaga klaase puhastama. Skafander siis selleks, et maal on mürgine õhk (radiatsioon?) jne. Kuigi puhastamisele saadetavad ähvardavad seda tööd mitte teha, lähevad nad maapinnale jõudes millegipärast väga elevile ja asuvad aknaid pesema... ja seejärel surevad piinarikkalt, kuna skafander laguneb. Aga noh, nagu tehnikud iga kord lubavad, on seekord skafander täiendatud ja parandatud, ja ehk seekord... (Ei jäänud meelde, et kas muidu oleks puhastajatel võimalik peale tööd punkrisse naasta.)

Punker on jagatud mitmeks tasandiks – on adminstratiivalad, infotehnoloogia, põllumajandus ja masinistid (jällegi, jääb õigupoolest selgusetuks, et kui kaua see punker olnud ja kuidas seal ellujäämistehnoloogia õigupoolest võimalik on). Liikumine selles süsteemis on päris vaevaline, seda tehakse mööda “trepikoda”. Nii võtab kogu punkri läbimine ülalt alla minnes kaks päeva ja tagasi üles umbes neli päeva. Eksisteerib teatud arvutisüsteem, kuid sellega kirja saatmine on päris kallis, nii toimetavad kirju ja teateid hoopis kandjad, kes selle lõputu üles-alla tippimisega saavad tavainimesest palju paremini hakkama.

Et tööd on erinevad, on vastuolusid valgekraede ja tahmanägude vahel. Siinsed valgekraed tegelevad ühtlasi arvutisüsteemi korrastamisega – mis koges midagi ränka peale viimast punkrit tabanud ülestõusu, niiet sealt on hävinenud või kustutatud teave selle hiigelpunkri varasemast ajaloost. (Kuna puudub ajalugu, ei saa ka otseselt mõelda, et tegemist miski fantaasiaga Maa tulevikust?) Salajutud käivad, et varasematel aegadel oli seal pidevalt mässusid – aga miks ja mille vastu, ei osata arvata, ja teatud teemadel arvamine on keelatud. Üleüldse on punkrisüsteemis sisse viidud mitmed ranged reeglid ja keelud, mille vastu eksimisel võivad olla rängad karistused – näiteks puhastajaks saatmine. Et eksisteerimiseks on napid ressursid (või no kuidas üldse seal maa all puu- ja köögivilju nii edukalt kasvatatakse?), siis on ka laste tootmine ja seksuaalsed lõbud piiratud – peale mõne punkrielaniku surma korraldatakse paaride vahel loterii, võitjad võivad aasta jooksul vabalt last teha.

Noh, selle triloogia (?) esimese osa konflikt seisneb selles, et see punkriühiskond on lõplikult minemas pahade jõudude meelevalda (sest nemad valdavad infot – kes ei tea minevikku, see elab tulevikuta). Nad on aastakümneid manipuleerinud punkri elanikega, aga nüüd... hakkavad siidikindaid käest viskama. Ja seepärast hukkuvad mitmed toredad inimesed, kellega jõuame raamatu lehekülgedel tutvuda (ja omal moel sümpaatsekski muutuda). Ja kui lõpuks peategelane Juliette / Jules täisvereliselt tegevustikku sekkub, siis temaga... Ühesõnaga, morn värk ja lootusetus.

Eks siin on igasugu maailmaehitust ja dramaatikat ja konflikte, aga see on loona vähe tuim, mingi kiiks jääb puudu, et seda loomet eripäraseks pidada. Järgmises osas siis näeb, kas mängu astub uus peategelane või naaseb praegune imenaine, kellest ometi jäi üks romantikaliin susisema. Või mis põhjusel peaks seda naist elus hoidma.

martinson ja sõbrad