Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II (2015)

Jätkub Tšonkini trilooga ja kangelane Tšonkin ise jääb vähe tahaplaanile – tähtis on nüüd see, mida teised kujutlevad ette vangis istuvast lollikesest ja tema vahiposti kaitsmisest. Kui selline nürimeelne olevus suutis lahingut lüüa nõukogude sõjaväelastega, siis... sellele tuleb seletus leida (mis päästaks karistusest oma naha). Ametivõimud ei tohi häbisse jääda, kui kohalikke elanikke (kes teavad juhtunust kõige enam) järjest võltsiga üle kallata, siis mingi hetk ehk võltsist saabki kõverreaalsus, nõukogude reaalsus.

Nagu öeldud, on Tšonkin selles osas küllaltki tagaplaanil, seeasemel saavad sõna kolka lihtsurelikud ja võimuesindajad, episoodiliselt koguni Beria, Stalin ja Hitler. Tšonkini veider juhtum on liivatera, mis paneb ragisema masinavärgid (nagu selgub, koguni muudab 1941. aasta Moskva pealetungioperatsiooni) – mitte et see juhtum oleks kuidagi maailma revolutsiooniliselt raputanud tegu, kuid juhuste ja eneste puhtaks pesemiste laviinis... lihtsalt juhtub nii. Inimesed teevad karjääri ja neid lastakse maha, juhuslikud nahapäästmised muudavad kümnete ja sadade elusid ja saatuseid. Külalollikesest saab... kuulsa Golitsõnite aadlisuguvõsa deemonlik järeltulija (nt lk 333-334). Mitte et Tšonkin ise karvavõrdki mõistaks, milliste valede karussell on ta isiku pöördumatult endasse tõmmanud. Tema oskab vaid igisegadusse sattunult kohmata “kel vaja, see teab”. Riigi sõjalised (ja muidu eksistentsiaalsed) ebaõnnestumised, selle taga peituvad kindlasti vaid sisevaenlased.

Voinovitši tekst on kõverpeeglis panoraamvaade nõukogude ühiskonna ebareaalsusest, jaburusest ja sõgedusest. Totalitaarse ühiskonna toimimine, kus päid võetakse maha etteantud plaane ületades. Sõgedus, rumalus, sotsiaalne maniakaalsus rohujuuretasandist tipuni (eks mingil moel oleks vaieldav, et kas külaelanikud on niivõrd erinevad oma eellastest; või kui nii edasi mõelda, siis kas ametnikudki on oma eellastest teistmoodi). Sümptomaatiline on romaani algul vangis istuvale Tšonkinile jutustatav lugu, kus nõukogude korda vihkav ja seda õõnestada püüdev monarhist kirjeldab oma aastaid kestnud karjääri nõukogude bürokraatias (vt alltoodud tsitaat lk 30-31). Mida lollim ja tõpralikum käsuandja ja kaasamäägija, seda edukam karjerist. Mees sattuski lõpuks vangi seepärast, et ta jõudis oma karjääriredeliga niivõrd rumalate ülemuste ringkonda, et tema arust pidid need olema niisamuti temasugused nõukogudevastased... aga võta näpust – nad olid vaid töllid, kelle selgrooks vaid vankumatu režiimitruudus (kuni muidugi vahelevõtmiseni, mil tuli tunnistada spioneerimist mõne nõukogude vaenlase kasuks).

Esimese osa naer läbi pisarate on muutunud kangemaks või hädisemaks – järele on jäänud muie läbi järeleandmatu ajupeksmise. Muidugi, tegemist on kunstiliste liialdustega, aga arvatavalt oli toonane olukord omaaegsetele kõvasti traagilisem ja idiootlikumgi. Võiks ju silmi kinni pigistada ja öelda, et selline rajujabur asi oli võimalik vaid Krasnoje ja Dolgovi sugustes pärapõrgutes... aga vaevalt. Omal moel muutub raamat väsitavakski, tekib üleküllastatus sellest tõpralikust ühiskonnast lugemine, et nagu... palju võib seda rauda taguda? Palju.

Eks raamatus toodud ohtrate iseenesest jaburate situatsioonide üle võiks naerda või itsitada, aga kuidagi... õudne on.

“Kuid see keel... See suur ja võimas... Ei, te lihtsalt ei kujuta ette, kui raske see on. Mõned tarkpead naeravad praeguste juhtide üle, selle üle, kuidas nad erinevaid sõnu hääldavad. Kuid te proovige rääkida nagu nemad, mina olen proovinud ja tean, mida see maksab. Niisiis, ma seadsin endale eesmärgiks omandada see kohutav keel täiuslikult. Aga kuidas? Kus on selle kursused? Kus on õpetajad? Kus on õpikud? Kus on sõnaraamatud? Mitte midagi ei ole. Nii ma siis käisin mitmesugustel koosolekutel, istungitel, parteikonverentsidel, kuulasin, jälgisin, panin kirja ja pärast kodus, lükanud kõik riivid ette, kordasin peegli ees sosinal: mitirialism, impiriokritism, ekspropritoride ekspropritseeriminel, ja rahvvaheline tertsinaal. Noh, niisugused sõnad nagu silistlik-kommunislik omandasin ma põhiliselt ära ja kasutasin neid vabalt, aga kui tegemist oli prilitariaadi higimooniaga, siis ma higistasin, keel läks sõlme ja ma nutsin jõuetustundest. Kuid ma olin saatanlikult järjekindel ja sain hakkama määratu kangelasteoga. Juba aasta pärast kasutasin ma täiesti vabalt ja peaaegu automaatselt: kilometr, norsugu, konkretne. Kuid mõnikord kasutasin ma selliseid väljendeid ja kõnekäände, et koguni kogenud parteilised seltsimehed ei saanud aru, mida need tähendavad. Noh, näiteks, mida teie arvates tähendab niisugune sõnaühend: põlmandus totme sisivistmine? Kas saite aru?” (lk 30-31)

“Kuivõrd Revkin osutus samuti küllaltki tähtsaks tegelaseks, ehkki mitte nii tähtsaks, nagu seda oli Tšonkin, kästi panna ka tema omaette kongi. Vanglaülem vanemleitnant Kurjatnikov ei osanud midagi paremat välja mõelda, kui paigutas endise sekretäri ühte kongi oma lehmaga ning oli sunnitud leppima sellega, et Revkin imes öösiti salaja lehmalt piima.” (lk 259)

“Golubev läks koju tagasi, sidus padja ja teki kimpu ning viis kontorisse. Dunja-muti tühjast tarest leidis ta kaks ämbrit puskarit ja viis ka need kontorisse. Seal keeras ta ukse lukku, jõi, küttis ahju ja jõi jälle, lamas diivanil, hüppas püsti, vehkis kätega, heitis uuesti pikali ja mõtles, vahel endamisi, sagedamini valjusti, et millest küll niisugune idiootlik elu tuleb? Kes selles süüdi on: kas inimesed või süsteem? Ega jõudnud kuidagi tõeni välja: ühest küljest kujundaksid nagu inimesed süsteemi, aga teisest küljest koosneks süsteem nagu just neist endist.” (lk 280)