01 september, 2015

Jonas Frykman, Orvar Löfgren – Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng (2015)

Raamat siis ühiskondliku ja intiimse muutumisest kultuurseks ja müüdid, mis nende protsessidega kaasnesid/vad. Kuidas moodustus kodanlik kultuur, mille omakorda võttis muudatustega vastu maarahvas ja proletariaat. Ajaorjuse teke. Milline on loodus linnainimesele, kuidas seda looduskuvandit kohendati kodanlusele sobivamaks. Kehalikkuse kohta käivad tabud ja müüt talurahva vabameelsemast arusaamast seksist. Esteetilise kodu kujunemine. Perekond ja selle rollid. Lastekasvatus ja ootused.

Kõige rohkem leiab autorite poolt käsitlemist nö rikkama keskklassi tegevused – sest sellest on rohkem materjali ning niisamuti on neil eeskujudena kõige laialdasem mõju. Ses suhtes ei saa just öelda, et esitatud materjal oleks silmiavav (kuulsatest ja rikastest on erinevas laadis ajalookirjanduses ikka enam juttu), küll on aga huvipakkuv see, millele autorid tõlgenduste läbi osutavad. Muidugi oleks huvitav saada selgemat pilti talurahva nö eraelulisemast elust, aga see polnud omal ajal mingil moel pildil – uurijad ei osanud (sest nad olid oma ajastu viljad) vastavaid asju küsida või tähele panna (talurahvas oli kas Kungla rahvas või ebasanitaarne ja matslik, märgid kadunud kuldsest minevikust või tülgastavast alamrassist). Samas, kui raamatu pealkirja õige tähelepanelikult lugeda, siis see keskklass justkui olekski suurema tähelepanu all.

Peale suvepuhkust on muidugi südantsoojendav leida tähelepanekuid sellest, kuidas kodanlus omal ajal loodust ja loomulikkust nägid. Et kuidas nende arvates maalased ei oska tabada seda rahvusliku looduse ilu ja erakordsust, mida linlased puhkuse ajal ometi kogesid. Või et miks koduloomadesse-lindudesse nii ebaloomulikult suhtuti. Noh, kõlab nii nagu igal suvisel maakohakülastusel, mil tabad kohalike sellist ükskõiksust suvise looduse ja puhkevõimaluste suhtes. Või miks noored linnakodanikud ei suuda näha seda looduse ilu jne.

Mingil moel tekitab rõõmu, et pole olnud õnne elada sellises sajanditaguses kodanlikes oludes, ausalt öeldes näib see üsna ahistav aeg ja kultuur (samas jällegi – inimesed suhtlesid reaalselt rohkem). Omamoodi mõttekoht seegi, et kas oleks nii vahva, kui inimesed käituksid lõpuni loomulikult – röhitseksid, sügaks kube või peaks ihul mustusekihti, et küttele vähem kulutada.

“19. sajandi jooksul metsik loodus korrastati ja taltsutati. Väljasõidud rongi või aurikuga või jalutuskäigud maapiirkondadesse põhinesid ideel ilusate maastike kollektsioneerimisest. Planeeritud jalgrajad, reisijuhtide soovitused, värskelt püsti pandud vaateplatvormid struktureerisid loodusvaadete nautimist: “Vaata, seal on jälle üks ilus vaade!” Inimesed õppisid teadvustamatult maastikku raamistama, suletud ruume looma.” (lk 75-76)

“Kodanlikus kultuuris samastub loodus sageli suvega; loodusearmastus ja -igatsus põhinevad mälestustel suvepuhkuse rõõmudest. Sellisest elu lahterdamisest on olemas teinegi näide: suvi maal oli väga erinev talvisest igapäevasest olelusest linnas. Puhkus maal ritualiseeris veelgi piiri töö ja puhkeaja, efektiivsuse ja emotsioonide vahel.” (lk 86)

“Kui vana talupojamaagia asendus uue keskklassi müstilise maastikutajuga, omandas suhtumine loomade maailma uue kultuurilise väärtuse ja emotsionaalse sisu. Selles arengus avaldub huvitav paradoks, sest samal ajal kui inimesed tundsid loomadega järjest suuremat lähedust ja arendasid nendega teoorias antropomorfseid dialooge, kaugenesid nad neist tegelikult. Inimestes äratas loomade bestiaalne käitumine üha enam tülgastust. Nende häbi- ja sündsustunde puudumine üksnes tuletas meelde kõike seda, mida kodanlus endas maha suruda püüdis. Üks nende enesedistsipliini ja viisaka käitumise idee alustalasid oli muidugi inimeses loomalikkuse eitamine. Ainult kultuurilise arengu madalamatel astmetel asuvad inimesed võisid elada nagu loomad.” (lk 101-102)

“Puhkemaastik omandas raviva, puhastava ja kompenseeriva funktsiooni, mis oli vastukaaluks killustatud, ebaharmoonilisele ja stressirohkele linnaelule. Tsiviliseeritud inimesel on õppida nii loomadelt kui ka looduslastelt, kalurikülade ja mägipiirkondade ehtsatelt, lihtsatelt, maalähedastelt inimestelt. Nemad on tõelised inimesed, kes elavad tõelist elu. Autentsuse ja loomulikkuse kultuses võib külaelu ja loomariiki kasutada keskklassi utoopiate konstrueerimiseks. Huvi kalurite või kolkaelanike tahumatu elu vastu, lindude vaba elu, lemmikloomade armastamine ning metsiku looduse ja loomariigi köitvus – kõik see peegeldab unistusi teistsugusest või paremast maailmast. Sedamööda, kuidas tajutakse inimühiskonda keerulisemana, anonüümsemana ja problemaatilisemana, muutuvad unistused teistsugusest elust aina igapäevasemaks. Tänapäeval moodustavad need olulise osa meie 19. sajandi kultuuripärandist.” (lk 112)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar