07 september, 2015

William Faulkner – Ümberpöörd (1965)

Üpris tore nelja jutuga valikkogu, kahes loos peategelasteks poisid, kes puutuvad kokku täiskasvanute maailma eripäradega, üks lugu on lenduri elust peale sõda ja üks lugu liitlasvägede sõduritest Esimeses maailmasõjas. Kahjuks on raamatus märkimata, millal lood algselt ilmusid, ainult esimese loo puhul on aimata, et tegemist pigem hilisema Faulkneriga (lugu siis Ameerikast peale Pearl Harbori rünnakut).

Kogumiku parimaks looks ehk “Ja kui tore see siis on”, mis kirjeldab seitsmeaastase poisi silme läbi suguvõsa üsna dramaatilist jõulukoosviibimist. Mis tähendab seda, et poiss kohtub taas suguvõsa musta lamba onu Rodneyga, kes on varem andnud talle raha erinevate pisikeste teenete eest. Poiss suurt ei mõista, mis asju ony Rodney just ajab, igal juhul on ta pidanud vahti pidama, kui onu külastab erinevaid tädisid. Ja sel jõuludel on ehk taas priske noos ootamas... ja osa selle raha eest saaks vanaisalegi kingi osta. Ainult et... nagu on kuulda ärevil sugulaste juttudest, on onu Rodney seekord mingisugusse sasipuntrasse sattunud, seif ja aktsiad ja võlakirjad, ja šerif. Jõulude ajaks olevat onu Rodney üldse koduaresti pandud ning sugulased on väga mures ja pahased – kuskilt tuleb muretseda kaks tuhat dollarit, et maksta kinni Rodney kelmus. Poiss leiabki onu suletud toast, onu lubab talle erakordset tasu, kui poiss tooks õhtupimeduses kruvikeeraja ja viiks teate ühte majja, et selle teate vastuvõtja ootaks onu keskööl... ja et ta võtaks kindlasti kõik ehted kaasa. Ütleme nii, et asjad ei lähe nii nagu onu Rodney plaanis. Omal moel lõbus lugu, kus heiastub ehk varje autori tuntud romaanidest.

Kogumiku nimilugu räägib Esimese maailmasõja ajal toimunud kokkupuutest ameerika ja briti nö eriväelaste vahel – ameerika tõsised lendurid püüavad näidata poisiohtu elurõõmsale briti mereväelasele, mis see sõjategevus tegelikult on. Ehk käiakse pommituslennul saksa vägede kohal. Seejärel kutsub õhinal britt omakorda ameeriklasest leitnandi kaasa torpeedokaatri missioonile, ja ameeriklane avastab, et selle esmapilgul kohatu õhina taga peitub...

“Kaks sõjameest” ja “Au” ehk pole niivõrd esilekerkivad lood, on pigem sellised tublid psühholoogilised lood. Eks Faulkneri lugemine on päris mõnus vanakooli tegevus, vahel rahuldub autor realistliku, nö hemingwayliku stiiliga, vahel aga kukub kirjutama pikki ja ilmutuslikke lauseid. Vaevalt et eesti keelde enam Faulkneri jutukogusid tõlgitakse, natuke kahju, et nõukogude ajal rohkem ei üllitatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar