Graeme Simsion – Abielu Rosiega (2015)

Järg romaanile “Naiseotsing” ehk Austraaliast New Yorki kolinud Doni ja Rosie värske abielu saab peagi uue pöörde – Rosie on rase. Meest tabab see ootamatult, sest ta on selline nagu ta on (Asperger või mis tal ongi), lapsesaamine olnuks plaanis kui peale Rosie õpingute lõppu. Don püüab nüüd endale selgeks teha, mis on rasedus ja kuidas tuleks sel ajal toimida, mida süüa, milliste komplikatsioonidega tuleks nüüd kokku puutuda. Et tegemist ikkagi Doniga (kes on selline nagu ta on), tekivad kiiresti üleüldised ja eraviisilised arusaamatused, mida mees oma tõekspidamistega veelgi hullemaks ajab. Lisaks nõuab tähelepanu üha laienev sõprade ring (ehitaja, psühholoog, rokkar), kel on omad probleemid – küll oma abielude või töö või lastega; ning Don sukeldub neid niisamuti päästma. Selle tulemus on paratamatu – üha suuremad arusaamatused ja möödalaskmised oma naisega, kes on lõpuks veendunud, et Donist pole mingit isa ja lihtsam on laps üksikvanemana üles kasvatada. Don püüab nüüd omakorda abielu päästa, aga kuna ta on selline nagu ta on, lähevad suhted Rosiega veel enam rappa.

Humoorikas ja vahel halenaljakas suhtedraama, omamoodi muinasjutumaailm, mida on tore ja armas lugeda... aga noh, kui palju sa reaalses elus puutud kokku siinses raamatus tekkivate olukordadega. Kõik tegelased on ühel või teisel moel head, lõpuks sajab robinal mitmesuguseid happy ende. Natuke suhkrune, või kuidas. Eks sellised raamatud ongi pigem positiivsuslaksuks muidu hallis argipäevas, leiad usku, et kõik on head ja raskustest hoolimata asjad lahenevad. Autor keerab Doniga juhtuvaid sündmusi kõvasti üle võlli – kõik need probleemid Rosie, sõprade, töökaaslaste, ametivõimude, kuulsuste ja turvatöötajatega. Ikkagi tänapäevane muinasjutumaailm, kus tegutseb kangelane oma veidrustega.

Kuid eks peamine on see, et nalja saab ja loetu teeb südame soojaks, headus võidutseb ja armastus on vahva.

siiliste raamaturiiul