04 november, 2015

Jim Ashilevi – Kehade mets (2015)

Romaan sellest, kuidas iseseisvusaja lapsest kasvab noormees, või õigemini kuidas poisist sirgub katkine mees. Kõik see ebakindlus, mis kaasneb vanuse lisandumisel tundemaailma teisenemise ja kehaliste muutustega. Omamoodi hoiatusromaan lapsevanematele, kes eriti ei mäleta lapsepõlve nö häbiväärsemaid hetki ja nüüd imestavad, et miks oma laps just selline on. Või noortele lugejatele... et sellised rajud kogemused, see on pea igaühele omane lapse- või noorpõlve tundemaailm (muidugi, alati on erinevusi). Miks tehakse lolluseid, miks sõidab katus, kuidas üksteist ära kasutatakse või kui jabur on koolikiusamine. Mis võib juhtuda, kui iga hinna eest otsida teiste heakskiitu, omaksvõtmist. Tõsi küll, paratamatult adud seda vaid tagasivaates.

Eks see raamat on kõigile, kel on olnud raskusi teistega kontakti saavutamisel. Ja sellest tulenevalt lähedusega. Autor näitlikustab seda protsessi peategelase ja kuue tütarlapse suhtega, kellesse ta vastavalt eale (lasteaiast ülikooli lõpuni) on armunud või midagi. Nendes “protsessides” avaldub muidugi laiem suheteskaala kõigi omaealistega, ning ka vanemate ja õpetajatega; mõjude ping-pong või Browni liikumine.

Küllap ma pole eriti palju eesti nüüdiskirjandust lugenud, aga ei meenu, et oleks kunagi varem põhjalikumalt lugenud netiporno osakaalust ja selle igapäevasest mõjust noormehe tundemaailmale. Kõik teavad, milleks netti privaatselt kasutatakse ja milline osa on masturbeerimisel, aga et sellest niivõrd loomulikult kirjutatakse, ei tule ette (ja tegemist pole autoripoolse mingi labase sooviga konservatiivsemaid lugejaid šokeerida vms). Kuskil oli hoiatav uurimus, et liialt palju pornograafiliselt visuaalseid ärritusi (veider, et poiss netiporno uurimisega kodustele vahele ei jäänud) teevad ajapikku seksuaalse erutumise üsna tuimaks – aju on näinud tuhandeid suguelundeid (siin oli vist isegi geneetika mängus, et pole harjumust nii palju sedalaadset visuaali kogema), proovi siis suuremat erutuda ühe reaalse naise nägemisest. Ehk on sellisel netikasutusel osaliselt süü selles, et peategelasel on mentaalsed (ja seetõttu kehalised) probleemid vastassoo esindajatega füüsiliselt lähedasemaks saamisel.

Veider on see, et peategelasel pole erilist kokkupuudet ümbritseva linnaeluga (või see pole talle lihtsalt mitte mingil moel oluline?), ta kirjeldab kogemusi sõprade või klassikaaslaste või tuttavatega, ent kokkupuuted teiste linlastega on pea olematud (peamiselt Mustamäe, aga ka Nõmme, Pirita ja kesklinn) – kus on kambad, kriminaalid, kaabakad, narkarid, joodikud. Eks neile ka viidatakse (nt lk 78-80 on võimas mänguline hoog, see oli esimene hetk, kui tundsin, et see romaan on minu jaoks üle harju keskmise), aga peategelane ise elab üsna turvalises mullis – samas, ehk ongi ajad muutunud ja Tallinn turvalisem kui mu noorusmälestustes. Või kuhu jäi noormehel sõjaväega seonduv.

Huvitav on peategelase ja ta noorema venna Aksli suhe – üks kui “segase auraga” veidrik ja teine kui lapsgeenius (mis sai geeniusest siis, kui ta jõudis murdeikka ehk ajal mil vanem vend õppis Tartus ülikoolis? Neid paralleele olnuks huvitav näha; praegu jäi Akslist mulje kui üleloomulikult toredast poisist). Peategelase ja isa suhe... eks seegi oma karidega, arusaadav, et poisi sigaduste peale on raske kainet meelt hoida, aga isa mõni karistus tundus üsna piinav.

Ashilevi on ilusate või löövate või omapäraste mõtete/lausete kirjutaja, mis muudab romaani ehk... liiga tummiseks? Seetõttu pole vast tegu nö traditsioonilise romaanilugemiskogemusega, kõik need lihvitud laused ja lõigud ja leheküljed (mistõttu on öökapiraamatu jaoks liialt intensiivne), see on eelkõige ilus kirjandus. Oleks huvitav näha, mida kirjutab autor siis, kui on ammendanud või kõrvale jätnud üleskasvamise või põlvkonnakaaslaste teemad. Või on ees ootamas selle lahtikirjutamine, mis tabab inimesi kolmekümneseks saamisel? Kui korraga tuleb olla hoopis järgmine sotsiaalne olend ja mõnigi varem langetatud otsus võib osutuda valeks. Mis iganes (kolmekümnendad on uued kahekümnendad jne).

Igal juhul, huvitav ja avameelne tekst, pani mõtlema enda mineviku ja olukordade üle, mida võinuks teistmoodi lahendada. Niisamuti mõttematerjal, miks romaani peategelane just... selliseks sirgub, millest selline katkisus. Ashilevi kirjutab vahel lõike, mis panevad valust või ängist hambaid kiristama (mitte et tegu oleks masendava romaaniga, saab nalja ka). Aga neid lõike siin postituses ei tsiteeri.

“Süda on nagu ilmatusuur jaanalinnumuna, mille sisse lööb esimene armastus mõra. See on parandamatu mõra, millest voolab välja uut ja tundmatut vedelikku. See on voolus, millega ei harju elu lõpuni, sest see on muutlikku lõhna ja värviga ning alati üllatav. Vahel see saab otsa ja süda kuivab ära. Siis mööduvad mõned aastad. Sa kõnnid mööda tänavat ja tunned äkki ammu unustatud lõhna, mis raputab su meeled ärkvele. Vahel me isegi ei tea, kui surnud me oleme olnud enne, kui miski meid surnuist ei ärata. Sellepärast ma pole ka kunagi surma kartnud. Ma arvan, et surres inimene lihtsalt unustab elu ära. Samamoodi nagu unustasime lastena sündimise ära. Ka süda unustab. Ilmatusuur jaanalinnumuna voolab tühjaks ja kajab õõnsalt, kui tuul tema sisse pesa teeb.” (lk 28)

“See on enesehaletsus, eks? Muidugi. Enesehaletsus on kole asi, aga palun kuulake mind ära. See siin on minu südame kaleidoskoop. Vaheta vaatenurka ainult kraadi võrra ja kogu pilt muutub. Loomulikult saaksin teile kogu lugu rääkida hoopis teisiti, ohvrit mängimata. Ennast nurka värvimata. Täna räägin niimoodi. Topin need nõmeda inimese pihtimused pudelisse, panen korgi peale ja viskan vette. Küll see kunagi ikka teieni jõuab. Minu pudelisse püütud hääl. Jooge see ära ja andke mulle andeks. Võtke mind endasse, võtke mind omaks. Siis saan end ehk ise ka kunagi omaks võtta.” (lk 82)

“Sest õigupoolest ootasin ma seda, et keegi päästaks mind mu enda käest. Et keegi poeks mulle naha alla ja venitaks selle laiemaks, et saaksin jälle vabamalt hingata. Ootasin, et keegi võtaks mu käe ja paneks selle enda peale, öeldes: puuduta mind nii. Et keegi juhataks mind enda juurde. Ma ei tee nalja, kui ma niimoodi räägin. See pole luule ega lüürika. Need on klaustrofoobilised mõttekillud, mis laotuvad mosaiigina lehekülgedele, mis muutuvad pärast kaante sulgumist puuklotsiks, milles peitub vähem filosoofiat, kui kõikides veel täitmata paberites kokku. Endassesulgunud laused, mis algavad ja lõppevad sõnadega “mina”. Isekas müra, mis on omaenda kajast nii rabatud, et unustab laiema taustsüsteemi ja kaugeleulatuvad seosed. Peatükid, mis on suletud ringid nagu iseendalt suhu võttev mees. Sama lühinägelikud ja kaelamurdvad. Sama naeruväärsed ja imekspandavad.” (lk 209)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar