23 november, 2015

Nick Hornby – Naljakas tüdruk (2015)

Noor Barbara tuleb Londonisse, sooviga saada komöödianäitlejaks. Kummaline soov kuuekümnendate keskpaiga noorel naisel, aga... Hornby püüab lugejad osavalt võrku, kõigepealt palju elevust, nalja ja mõni ebaõnnestuminegi, edasi läheb toon asisemaks (Barbara vaatenurgale lisanduvad kaastööliste vaatenurgad), aga seda küll mitte üdini kainestavalt. Algusaja komöödiaseriaali elevus ja löövus asendub palgatööga, reitingute nimel tuleb üha edasi punnitada – sest pered ja tuntud inimese elustiil tuleb kinni maksta jne. Niisamuti hakkab näitlejaid kummitama tavaline probleem, vaatajad ootavad, et seriaali mees ja naine ka väljaspool ekraani jätkaks teineteisele elamist. Kapihomodest stsenaristidel puudub arusaam pereelust, kaasnäitleja ei salli Barbara domineerimist jne.

Autor kirjutaks Barbara / Sophiest justkui meelelahutusmaailma ideaalnaisest – ta on tarmukas, vaimukas, kahe jalaga maa peal, tal on pea õlgade vahel ja arvestab teistega (muidugi, eks igaühel on oma nõrkusehetked). Ja muidugi välimus, mida sooviks lausa guugeldada oma silmaga veendumiseks. Kuid romaan pole vaid Sophie edu- ja eluloost, peale tema on veel nelja mehe lugu, kes Sophie turjal karjäärile hoogu juurde saavad. Raamat on tollasest Inglismaa 60ndate ajastust, mil sõjajärgsed kasinusaastad hakkasid üle saama ning avastati, et inimesed on midagi enamat kui töö- ja pereloomad, inimesed on erinevad ja neil on eraelulised probleemid, millest polnud senini laiemas avalikkuses räägitud. Kõiki ei saa ühe mõõdupuuga mõõta (kuigi muidugi selle asemele tekib uus mõõdupuu, uus nivelleerimine).

Tegemist pole just ajatu romaaniga, eelkõige on raamatul meelelahutuslik funktsioon (seda peamiselt inglastele, kellele tollane olustik paratamatult enam ütleb kui eestlasest lugejale). See on romaan neist õnnelikest inimestest, kel on töö ja lõbu ühendatud, kel on omavaheline klapp, sünergia – koos tegutsedes saavad teha midagi... rahuldust pakkuvat. Eneseteostus ja rutiinist eemalolek (no mõneks ajaks).

Okei, sel postitusel pole suurt saba ega sarvi. Ühesõnaga, üle keskmise meelelahutuskirjandus, saab nalja ja erinevatele tegelastele kaasa elada. Pigem lugeda kui niisama ükskõikne olla.


“Dennis oli üsna kindel, et mõistab Sophie' ettepanekut, kuid “üsnast” polnud küll, vähemalt mitte Dennisele. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes eeldab kõige hullemat. Ta pidi alati jääma inimeseks, kes tõlgendab kahemõttelisust kõige kindlamalt, igavamalt ja sõnasõnalisemalt. Tema ees terendas väga suure tõenäosusega elu lõpuni üksikuks jäämine.” (lk 315)


tarbimiskriitika
marcamaa 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar