Õige tume lugu tulevikust, mis põhineb
praeguse lääne elulaadi tulemustel või noh, jätkusuutlikkusel.
Siin loos elavad inimesed nö virtuaalse reaalsuse moodi mullis –
nad liiguvad pärismaailmas, nad söövad päris toitu ja kogevad
aegajalt füüsilisi kontakte, aga see toimib läbi virtuaalse
reaalsuse filtrite, mis võimaldab inimestele just sellist välimust
nagu nad soovivad, sellist keskkonda nagu meeldib, sellist sööki
mis maitseb – muidugi, kui nad saavad endale rahaliselt lubada.
Kõik on kontrolli all.
Loo peategelasel Charliel aga juhtub
nii, et maksuamet teeb ta arved tühjaks ja nõuab enamgi, ning nüüd
on Charlie lahti lõigatud kõigist normaalsetest hüvedest ja
oludest – mis omakorda tähendab seda, et ta kaob normaalsete
inimeste vaateväljast ja seda sõna otseses mõttes, üldlevinud
virtuaalses reaalsuses teda enam ei ole, ta on nähtamatu või
õigemini tühi koht (tõsi, soovi korral on alati võimalik välja
astuda nö virtuaalist, sel juhul puudub sul igasugune ühendus info-
ja andmevoogude jms). Naisele vahib vastu ilustamata maailm, mis on
muidugi... kole. Söök, mis muidu tundub/näib mahlane ja hõrk, on
mingi kuivanud öök. Jõgi, mis muidu paistis sillerdav ja vahva, on
haisev jäätmemülgas. Charlie avastab end õudusega ühiskonnast
väljatõugatute maailmas, millest meedia on kõnelenud jubedaid
hirmulugusid, ning esimesel juhul röövitaksegi ta paljaks ja
pekstakse poolsurnuks. Aga see pole veel kõik.
Beari lugu pole vaid kirjeldus kahe
sellise maailma erinevusest, see on ka sellest, mis kaasneb nende
inimestega, kes vaid endale paremat ümbrust laevad, kuidas see
inimese enda bioloogilist külge muudab (loos on natuke segane näide
sellest, kuidas aastavanused lapsed juba menstruatsiooni kogevad
jne). Või et, mis saab maailmast, millest vaid
võetakse-võetakse-võetakse ning jäätmed hoolimatult kõrvale
visatakse. Ja muidugi inimesed ise ja nende reaalsed kontaktid, mis
virtuaaltingimustes osutuvad õige haprateks. Et siis selline tõsine
lugu kahe naise luhtunud suhtest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar