Gareth L. Powell – Red Lights, and Rain (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)

Lugu siis sellest, kuidas tulevikusõja järelkajad ulatuvad meie olevikku (huvitaval kombel pole juttu sellest, et kas ajas rändamisega midagi muudetakse). Tuhande aasta pärast käib taas üks korralik madin, mis on nö tavalisest maailmasõjast verisem – totaalsõda, mille tarbeks luuakse nö inimvampiirid, kes saadetakse diversantidena vaenlaste tsiviilelanikkonda hävitama; üheks efektiks oleks see, et rindel oleval sõdurid tunneks pudevat muret lähedaste pärast (demoraliseeriv mõju!). Kui sõjapidamine maha rahunes, põgenesid need inimvampiirid... mineviku ajastustesse tapatöid sooritama (sest ilma ei suudeta olla). Siinne lugu ongi sellest, kuidas üks tuleviku vampiirikütt püüab olematuks muuta nüüdses Amsterdamis tegutsevat inimvampiiri.

Vampiirikütt teab vägagi hästi, kui raske ülesanne tal on – nimelt on see naine ise kunagi tulevikus neid vampiirideks muudetud inimesi ülitõhusateks (portselanhammastega!) tapamasinateks treeninud. Nende tapmine eeldab... põhjalikku purustamistööd. Amsterdami juhtumi teeb keerulisemaks see, et vampiirikütil hakkab kahju ühest noorest baarimehest, kes satub vahele vampiiriküti ja vampiiri madinale.

Et jah, on actioni ja möllu, vampiirimütoloogia ümbermõtestamist nö sci-fi tingimustes. Ja no vägivalda.