Tegemist siis looga Hereward &
Fitzi maailmast, millega ma pole loomulikult kuidagi tuttav. Sir
Hereward on rüütel ja mr Fitz on puunukk, midagi Buratino ja
nukuteatri kanti. Fitz pole Herewardi kõhurääkimisetoode, tema
tegutseb omapäi, puunukul on maagilised võimed ja ta on vajadusel
vägagi letaalne. Nagu ikka kombeks, on sellisel paaril omavaheline
eluterve konkurents, kus üksteist püütakse alatult või kavalalt
üle trumbata.
Selles loos siis nii, et Hereward on
ühes kloostrilaadses tornis ravipuhkusel, kuna ta jalal on kaks luud
murdunud. Kloostris kummardatakse üht tähtsuse kaotanud jumalat,
seega koht ei pulbitse just melust. Palatielu on mõnus ja igav, nii
loeb ta igavuse peletamiseks üht vana köidet, mis pärit iidsest
ajast; see kirjeldab segaselt mitmeid asju, vahel harva leiab
Hereward midagi endalegi huvitavat. Üks asi viib teiseni ja siis
puhkevad ootamatud sündmused, kui köite vahendusel-õhutusel
püüavad maailma tungida ammused mustade jõudude esindajad...
ainult et nende jõudude sepitsejad on parajad kobakäpad olnud.
Rüütlil on ka võimalus romantiliseks randevuuks kauni noviitsiga,
aga Fitz on selle võimaluse juba eelnevalt elimineerinud. Ja nüüd
on vaja Herewardil omapoolselt Fitzile koht kätte näidata.
Selline suhteliselt lühike ja lööv
lugu, ehk need Hereward & Fitzi lood ongi sellised ühe seikluse
lood. Peategelased on kergelt humoorikad ja riuklikud, kuidas siis
muidu. Ja no muidugi see kaunis noviits, kes oleks valmis Herewardi
embusse sööstma, kui vaid mehel poleks seda vannet... nagu Fitz on
naist hoiatanud. Nojah, selline maailm, mida ehk võimalusel loeks
teine kordki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar