Glen Cook – Tides Elba (Swords & Dark Magic, 2010)

Õnnetuseks loen Cooki sarjalugusid tagurpidi järjekorras, alustades kõige värskemast – mis siis osutub kronoloogiliselt kõige hilisemaks. Käesolevas loos on Black Company veel kõikvõimsa Lady teenistuses (nagu üks blogi teavitab, on tegemist looga esimese romaani tegevusele järgsest ajast; vast usaldaksime seda infot); “Shaggy Dog Bridge” ja sellele järgnev “Bone Eaters” (kus meenutatakse korra praeguse loo toimumiskohta, Aloe nimelist linna), nendes lugudes ajab Lady juba neid taga.

Kolmas Black Company lugu ja kolmandat korda ma ei saa nagu õieti pihta, et mis ma nüüd õieti lugesin, milles see intriig seisneb, kuhu see episood nüüd õieti omadega jõuab. Seekord puhkab Must Kompanii palgatööd tehes Aloes ja juba kolm kuud pole õieti midagi eluohtlikku juhtunud, mis on muidugi tervitatav viis molutamiseks (ja eks kompanii palganud linna majandus niisamuti kosub palgasõdurite palgakulutamisest). See olukord kohe muutub, sest palgasõdurite peakorterisse on lendava vaibaga kohale saabunud Limper, kes on kompanii tööandja Lady erisaadikuks. Limperiga on Mustal Kompaniil keeruline ajalugu (küllap sellest siis esimeses romaanis juttu), ning mõlemad osapooled eelistavad, et teist üleüldse ei eksisteeriks – aga noh, hetkel on mõlemad Lady teenistuses, seega otsest vaenutegevust ei saa kumbki lubada. Limper toob käsu, et siit linnast kinni püüda üks mässuliste juht nimega Tides Elba, kellest pole Must Kompanii kuulnudki, linlastel pole niisamuti aimu, kellega võiks tegemist olla. Siiski idenfitseeritakse võimalik kahtlusalune, tehakse plaanid selle naise püüdmiseks ja ühtlasi Limperile käru keeramiseks – ja niisamuti kanda hoolt, et Limper neile ära ei paneks.

Nagu ikka, on lugu täis erinevaid stiilseid kurikaelu, kes omavahel nagistavad ja viimases hädas kamraadideks on. Igasugused viited varasematele seiklustele, millest mul pole romaane lugemata aimugi. Ja nii see lugu veereb ja veereb oma lõpuni, kuni siis viimaks ei saagi aru, mis see lõpplahendus siis on (no ükski Cooki lugu pole lõppenud just happy endiga, pigem ikka nii, et on jätku oodata sellele kannatuste riuklikule teele). Muud muljet ei tekigi, kui et see Black Company maailm on parajalt nurjatu, ning jõud, mis seal tegutsevad, on elust suuremad jne. Aga... mis veel? Paganatki ei saa aru, mis malemäng õieti toimub. Ühesõnaga, tekst neile, kes Cooki romaanidega tuttavad, muidu paneb üsna nõutult kukalt sügama.

““I'd tell you you're full of shit but you don't need the special memo. You know that taste in your mouth.”
He was going to come down on me for something?
“You been putting on a show of being as useless as the rest of the these dicks. But when you're supposedly off whoring or getting fucked up you're usually really somewhere poking into the local history.”
“A man needs to have more than one hobby.”
“It's not a hobby if you can't help yourself.”
“I'm a bad man. I need to understand the past. It illuminates the present.”” (lk 54)

ulmekirjanduse baas