Looming #11 (2015)

Viimane ajakirjanumber on üpris meestekeskne – ilukirjanduse osas on vaid kaks naisautorit, esseistikas puurimised Undist ja Vildest (kuigi autoriteks on eelkõige naised), vaid arvustused käsitlevad võrdselt mees- ja naisautorite teoseid.

Nikolai Baturin avab ajakirja mulgimurdelise luuletsükliga, lühikesed löövad värsid, võib tajuda vanameistri kirgast ja mõtlikku lendu.

Toomas Vint “Minu hea paheline naine”:

Vindilt on võrdlemisi paheline lugu sellest, kui seksinäljas kuldses keskeas ärimees satub ambitsioonika noore naise lummusesse. Uus naine on vinge, eksabikaasa on nõme; seks on vaheldusrikas ja seltskonnas on uhke käia. Veronika pole oma soovidega just tagasihoidlik ja õige ongi, kui selline rikkurist suuvesistaja kaaslaseks satub (Vint lisab jutule õõva sellega, et Veronika meenutab mitmel puhul peategelasele ta ema). Loos on palju juttu Marina Abramovici kunstiprojektidest, millegipärast on see kunstnik naisele iidoli staatuses, aga noh, eks kunstiklassika ole ajatu isegi nooremate inimeste jaoks. Või siis Vint osutab sellele, et nüüdiskunst ei pruugi alati kõige mõistlikum olla (kuigi jah, Abramovicilt toodud näited pole üleüldse ekstreemsed või midagi). Eks autoripoolne õpetusiva seisneb vast selles, et kallid mehed, mõelge hoolega, kas tasub sebida väljaspool oma liigat oleva naisega.

“Mulle viirastus Veronika hommikune ilma meigita nägu, mispeale hakkas pirisema justkui vägisi mu pähe torgatud mõte: mida see tohletanud molu minu voodis teeb... aga kui ta avas silmad ja suu ning oma kehaga mu kehasse sulas, pidin mõtlema: millised silmad! milline hääl!” (lk 1519)

Piret Bristol luuletab Eestimaa eri paigust ja ón üpris hea sissejuhatus järgnevale Heinsaare road moviele.

Jaak Kõdar on kirjutanud kurva luuletuse sellest, kuidas Eestimaalt on kadunud väiketalupidamised. Ei tehta enam käsitsi heina, pole seda ühtekuuluvustunnet, mis kunagi oli.

Mehis Heinsaar “Kui öökull huikab meid. Katkend”

Heinsaare jutustusekatkend on nii hea, et tekib kartus, kas terviktekst suudab seda rajujaburat tunnet edasi kanda... Muidugi, oleks patt arvata, et pikem tekst ei areneks edasi selles, teises või kolmandas suunas (ja vabandan autori ees, kuid “rajujabur” on ikka komplimendi eest). Lugu algab õige luuserproosalikult (mis pani mõtlema, kas Heinsaar on kunagi varem mõnd oma peategelast nii luuserlikult kirjeldanud), on tüüp, kes elab aja üha osavamalt surnuks löömisele (nojaa, Heinsaar on varem kirjutanud elukunstnikest, kuid kas just nii avades). Mis aga siiski aastate jooksul oma võlu kaotab ja nii tundub kõik üha hallimaks muutuvat, temast on saamas elav surnu (lk 1532). Meeleheitekarjatusena otsustab ta põgeneda Tartust Läänemaale, oma juuri otsima... aga randadel ja võsastikes rännates ei juhtu midagi, ei tärka elujõudu.

“Arvestades aega nüüd juba vanaeide ennustuse järgi, jõudsin kolmanda päeva õhtuks Varbla laidude lähistele. Vaatasin seal päikese loojumist üksikute suurte puudega Pihelgalaiu taha, ning mul oli tahtmine nutma puhkeda, kuna see imeline vaatepilt mulle vähimalgi määral korda ei läinud – nagu oleksin juba rauk! Aga võib-olla olingi...” (lk 1534)

See nutma puhkemise soov... see pani mu südame heldima. Aga jajah, nagu tsitaadis mainitud, see juhuslikult kohatud vanaeit on mehele ennustanud, et nelja päevateekonna kaugusel ootab teda jõud. Ja tõepoolest! Korraga saab õhtupimeduses roostiku juures lõket tegev mees vopsu kuklasse ning... avastab, et kogu õhk on olemisest tiine!

“Taas leitud elurõõmu tõttu ühtelugu endalegi ootamatult naerma puhkedes rändasin edasi sisemaa suunas. Mu silmad särasid nagu surmaunest tõusnud Laatsarusel ja igaühele, keda oma teekonnal kohtasin, oli mul nüüd edasi anda mõni tarkusetera või õpetlik lugu elust enesest. Nii mõnigi vastutulija ei varjanud oma imestust. Mõnes talus, kus öömaja palusin, veetsin sel kombel laua taga juttu puhudes aega koguni kolm-neli päeva, ja mitte kordagi ei sunnitud mind seal mingit tööd tegema, vaid lasti olla nii, nagu ise tahtsin või heaks arvasin. Paljudesse majapidamistesse mind siiski sisse ei lastud, mispeale ma sugugi ei sõimanud neid, vaid kõndisin rahumeeli edasi. Mõnikord pikutasin käsipõsakil heinamaa või kartulipõllu veeres, kiites põllul töötajaid aeg-ajalt sõnadega, mis neile kes palavat päeva suurt innustust andsid. Teadsin, et liiga vähe on tunnustatud maainimesti selle raske ja igapäevase töö eest, mida nad oma taludes aina tegema peavad. Kokkuvõttes tõusis mu sõnadest tulu kõigile. Isegi koduloomad ja linnud vaatasid mind sõbralike silmadega, sest mu hajameelsus oli sama elurõõmus kui nendegi oma.” (lk 1535-1536)

Võib kujutleda, kuidas selline tegelane põllu veerel targutab... Ühesõnaga, edasi kisub nipernaadiks, mees käib ja õpetab... kuni jõuab Suislepa külla. Ja seal ühes lahkes majapidamises on murelikel vanematel endasse tõmbunud poiss, kes – nagu selgub – tahab olla nagu tädi Aurora (üks viis, kuidas peategelane püüab poissi tardumusest äratada, on üpris jõhker – kui see endassetõmbumine jätkub, peavad ta vanemad poisi lastekodusse viima või kasuvanematele andma (lk 1537), üpris... sovetlik lähenemine). Tädi Aurora on... aga sellest ma ei kirjuta. Tädi Aurora omakorda soovib... aga sellestki ma ei kirjuta. Ostke ajakiri. Ühesõnaga, Heinsaar puistab puhast kulda, ta peategelase taasleitud elujõud on ühtviisi rõõmus ja hoolimatu ja jabur. Päris huvitav oleks näha, kuhu see jutustus omadega jõuab, just igati magusal hetkel katkeb see jutt.

Kaur Riismaa on teadagi eesti luule ja proosa tulevik, seekordses luulevalikus pakub ta igati kujundlikku luulet nõudliku ja klassikalise maitsega lugejale.

Kaarel Lehtsalu kaks luuletust defineerivad elu. See on mitmekesine ja seda on õige keerukas kirjeldada, aga samas ei saa jätta kirjeldamata. See on lihtne ja müstiline. Ootamatu ja samas korduv.

Ilmar Taska “Kolm hetke”

Kolm lühikest viivu Eesti iseseisvumise kaotusest, need paigutuvad Eesti, Londoni ja Siberi hetkepiltidesse. Ühe diplomaadipere saatus, mis siis ühtlasi illustreerib Eesti vabadusekaotust ja kohta suurriikide suurtes plaanides. Igati härdameelne tekst.

Juhan Hellerma on esindatud kahe luuletusega, esimene neist defineerib mitmel moel luule olemust (hiljuti kirjutas Tiit Hennoste siin ajakirjas Üdi/Viidingu luulest, kus ta tuletas meelde luule kolm olemust – lüüriline, eepiline, lüroeepiline. Võiks öelda, tabav). Teine luuletus kulgeb õige ürgsesse krullilikku kujutelma, seda võiks viisistada ja sobival moel ette kanda (mulle assotsieerus Kreatiivmootori lugu “Sügaval-sügaval”).

maailma ürgvaikus

istub kõlakojas

ja lööb trummi

kõlakoda kumiseb

maailma ürgvaikus

ümiseb

tuul

on tuul

on tuul

on tuul

(lk 1559)

Ajakirja ilukirjanduslikus osas on niisiis vaid kaks naisautorit, Bristol ja Maarja Pärtna. Kui proosas on Heinsaare tekst elamusterikkaim, siis luule poolel on Pärtna tekstid ehk need kõige elusamad, ühtaegu napid ja küllased, võiks öelda, et mitmehäälsed (no ehk on heas muljes süüd selles, et mõned kuud tagasi käisin Pärtna raamatuesitlusel, kus tekkis paar õige sugestiivset hetke).

Aarne Ruben “Vana sõduripauna sügavusest”

Ruben jätkab Taskaga samal lainel ehk eestlaste saatusest Teises maailmasõjas, aga hoopis teistsugusest vaatenurgast. Kui Taska kangelaseks oli haritud advokaadiproua, siis Rubeni peategelane on kolme klassi haridusega lihtne mees, kes jõuab 1944. aastal Laskurkorpusega Tallinna ja seejärel demobiliseeritakse siin. Edasi siis kulgeb endise sõjamehe tee Tallinna oludes kuni Teise maailmasõja lõpuni. Teeb tööd, otsib sõjaeelset armsamat, mõtleb sõjateest ja muretseb tuleviku pärast (ta pole ei vene- ega eestimeelne). Küllap on püüdnud Ruben jäljendada sellise lihtsa(meelse) inimese mõttemaailma, nii on tekst üks pikk joru, mis õige emotsioonitult kirjeldab kõiksugu rohkem või vähem traagilisi juhtumeid sellisel pöördelisel ajal, mil vahetusid saksa ja nõukogude okupatsioonid. Lugu lõppeb veidralt luuleliselt. Rubeni tekstide lugemine nõuab kannatlikkust ja avatud meelt.

Jaanus Järs kirjutab õige klassikalise moega luulet, mis oma ootamatuses tekitab paroodiakahtluse (no kes küll luuletaks nagu... vanasti, eksole?). Mõned julged kujundid, sobivalt ähmane atmosfäär, mõned kulunud riimid. Igal juhul, ootamatu valik ajakirja luuletonnaažis.'

Hanno Valdmann esindab ehk kõige nooruslikumat ja morbiidsemat luulet, nii purustab siin helikopteritiivik katedraale ning pimedus ja jubedus peavad verdtarretavat dialoogi. Ja selline lähenemine eeldab puänte, mis on ka luuletustes kenasti esindatud. (Ütlen ausalt, et nii Lehtsalu, Hellerma, Järsi kui Valdmanni puhul pole mul nõrka aimugi, kas tegu nooremate või vanemate või keskmiste mehelistega.)

Maarja Vaino “Koerad hakkavad haukuma. Mati Undi proosa kujundikeelest 1970. aastatel”

Artikli autor jõuab järeldusele, et Undi proosas kajastuvad hirmud tulevad lapsepõlvest. Tehnika võib tappa, tuul on märk iidsetest jõududest, koerad on kurjad, kukkedel on mütoloogiline suhe teispoolsusega. Linn on hirmus ja samas linnata olla ei saanud, autori järgi pole ükski Undi tekst nö maaelupõhine, tegelased on linnast või linnas. Vaino otsib tekstidest märke, kus Undi lapsepõlvemälestused kajastuvad tema loomingus, ja neid märke on üpriski palju. Muidugi, Unt on eesti kirjanduse titaan ning tundub, et nii mõnigi krestomaatiline tekst on mul senini lugemata.

Eduard Vilde “Kirjad Lindale Narva-Jõesuust 1926-1927”

Ehk võiksid ilmuda sellised kirjavahetused pigem elektroonilisel kujul ajakirja lisana, selge, et nii saaksid uurijad ja tõelised huvilised rohkem materjali kasutusse (nojah, iseküsimus, et kui palju on arhiivimaterjale digitaliseeritud jne). Eks omal moel on huvitav lugeda klassiku hallist argipäevast (Vilde ja Jürmanni suhe oli õige kontorlik), Kairi Tilga saatesõna annab sellele olulist taustateavet.

Jaak Valge “Eduard Vilde poliitiline sõnum”

Millegipärast on andnud Eduard Vilde Muuseum Valgele uurimisstipendiumi “Eduard Vilde ja vabadussõjalased”. Küllap siis eesmärgiks saada selgust, kuidas õieti peaks interpreteerima Vilde lõpuaastate poliitilist meelsust. Nii saame Valge artiklist teada, et Vilde oli veendunud sotsialist ja läänelike väärtuste pooldaja ning vapsid polnud fašistid. Nojah, vapsid polnud lihtsalt rahul viisiga, kuidas tollane Eesti Vabariik toimis – kuna selleaegse põhiseaduse olid loonud pahempoolsed erakonnad (lk 1620). Valge heidab artikli algul õhku koguni fantaasialennu, et Vildest võinuks saada koguni juunikommunist (lk 1617), millele autor siiski vastab lõppjäreldustes negatiivselt (küll aga jääb Valgele mitmel korral hambusse, et Vildet saab marksistiks nimetada). Seoses praegu Eestis üha leviva vihakõnega on selline artikkel omamoodi meeleolukas lugemine.

Elle-Mari Talivee, Jason Finch “Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis “Kui Anija mehed Tallinnas käisid””

Autorid leiavad Lotmani teoreetilisele pagasile toetudes, et Vilde romaan kirjeldab seda, kuidas ääremaa ja keskuse pinge annab midagi uut, siin romaanis saab nii Revalist Tallinn, edukate eestlaste linnatulek ei päädi enam ilmtingimata kadakasaksastumisega – seda enam, et eestlaste üha suureneva juurdevooluga ja linna laienemisega kaasneb eestlaste osatähtsuse tõus linnaelus (üheks Tallinna moderniseerumise tõukeks on see, et Krimmi sõja järel kaob Tallinna vajadus kindlusena, mis muudab linnaruumi avatumaks, linnalikumaks – kindlustused pole enam vajalikud). Vilde linn pole mingi rahvusromantiline unelm, vaid tähendabki erinevate rahvaste kooseksisteerimist, kultuurilisi mõjusid. Autoritel on üsna julge väide, et modernne elutunnetus tuli lisaks kodanluse taimelavale ka eeslinna elumajadest.

Olavi Pesti “Sedagi, et...”

Mõttevälgatus sellest, kuidas inimestel pole enam aega mõtlemiseks, kuna aeg kulub telefoni näppimisele. Või kas internet/andmeside on meie jaoks uus ilmalik jumal (autor püüab ühtlasi mõtiskleda, et ehk on see nö vana jumala uus suhtlusvorm). Ehk siis, räägi inimestega, see on oluline nii endale kui teistele.

Lisaks on ajakirjas neli arvustust:

Arno Oja: Valeeria Villandi “Momentvõtted aegluubis. Luuletused 1968-2015”

Janika Kronberg: Olavi Ruitlane “Vee peal”

Johanna Ross: Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”

Elo Lindsalu: Jelena Skulskaja “Marmorluik. Lapsepõlveromaan”