Nagu sedastatakse eessõnas, on
“Saladusliku tsaari” kolmas osa tegelikult esimene kahest
romaanist, ja tõepoolest, raamatu tegevustik lõppeb paraja
cliffhangeriga – orkid vallutavad küll Rohani kindluse, aga nüüd
tuleb suunduda Minas Tirithi poole, kus aga sepistatakse midagi õige
kurja...
Lugu jutustatakse läbi kolme tegelase
– varasemast tuttav kangelane Õnnepäev ning estronaut Kallose
kaks poolt – Kal ja Los (no plusspunktid selliste... poolkangelaste
eest). Romaani alguses on Õnnepäev maoljate juures vangis, ning
Kallose kaks kehapoolt on niivõrd üles putitatud, et tegutsevad
rahumeeli iseseisvate küborgitena (või kuidas neid kutsudagi),
suurt igatsemata üheks ühinemisest (kuigi vahel on ametlikel
puhkudel vaja).
On käivitunud maapealse jõudude
ümbermängimine või ehk lõppmäng – osalevad ekshumaanid,
maoljad, mutandid, maavõõrikud ja estronaudid, millegipärast
lisandub veel üks osapool ehk digitaalid. Maavõõrikud soovivad
kogu Maad ksenoformida. Estronaudid on hoidnud Ippoliti abil
Baltimaid ja Skandinaaviat sellest ksenoformimisest puhtana. Nende
kahe jäävad ekshumaanid, maoljad ja mutandid, kes kahe suure
vägikaikaveos oma kahtlasi tegevusi teevad (ja kas nad üldse omavad
suuremat pilti toimuvast – kuigi kes teab ekshumaanide puhul). Nii
on maapealsed muteerunud inimesed suutnud... torpedeerida Ippoliti
taevast alla (sellest on juttu esimese kogumiku ühes loos), mistõttu
estronautidel on nüüd käed-jalad tööd täis, et maavõõrikute
invasiooni muistsele hällimaale takistada. Millegipärast tõukavad
ekshumaanid maoljad punkrisüsteemist välja, nii tekitades
minirahvasterännu – maoljad peavad siis siirduma uut punkrit
otsima, ja seda Õnnepäeva juhtimisel (sest tema on ainus, kes
maapealseid olusid tunneb). Ekshumaanide järgi on sobiv koht
Uus-Kiievi all. Ent enne sinna jõudmist tahab Õnnepäev tagasi
saada oma kohta Tarbatu valitsejana jne jne.
Eelmise osa kangelasliku Kallose kaks
osa Kal ja Los omakorda uurivad (algselt käsukorras, hiljem omapäi),
mis pagan on toimumas Eestis ja Uus-Kiievis. Los ühineb Tarbatu all
Õnnepäeva maoljate pagulasarmeega (esinedes Õnnepäevale tuttava
papina), Kal aga läheb Uus-Kiievisse (tema esineb soome ärikana).
Ja kuna tegemist ikkagi esimese romaaniga, läheb neil õige
täbaralt.
“Saladusliku tsaari” maailm läheb
üha keerulisemaks (juba see, kes on milline mutant jne, jääb
hoolimata autorite seletusest vähe hägusaks) ja tekib küsimus, et
kas autoritel on olemas lõppnägemus, kuhu üldse välja tahetakse
jõuda – või on tegemist raamatust raamatusse areneva
kirjandusliku organismiga (nagu aru saan, on neljas raamat juba töös,
aga see vast annab mingisuguse vastuse Maal toimuvale – aga mis
saab edasi estronautide tegemistega avakosmoses, siin on näiteks
vihjamisi juttu Pluutost kui “eestlaste” asumaast. Eks eessõnas
on ka üleskutse uute kirjutajate leidmiseks). Autorid teevad
lugejatele elu kergemaks ning mitmel puhul osutavad reaaluste
märkustega sellele, kus eelmistes raamatutes vastavad sündmused
toimusid (ehk siis eelkõige asetuvad konteksti Metsavana esimese
kogumiku tekstid, mis muidu mõjusid vähe võõrkehadena).
Natukene paneb kukalt kratsima see
digitaalide teema, kuna mul pole eelmisi raamatuid käepärast, siis
nagu ei mäleta, et neist oleks varem juttu olnud. Ja mis mõttes
tuhat aastat punkris elanud inimesed (kes on lisaks Kallose läbi
mürkgaasi saanud) ehk maoljad on ikkagi... need kõige õigemad homo
sapiensid (lk 165)? Kuidas nad saavad olla sarnased neile
Tooni-eelsetele inimestele? Rätsep räägib küll maoljate puhul
kääbusteks taandarenemisest (muidu päris hea sisu kokkuvõte,
tundub, nagu ise oleksin käesolevat postitust kirjutanud staatilises
mõttevaeguses), kuigi tekstis on pigem vihje, et kuuinimesed ja
maapealsed on justkui olude sunnil muutunud pikemaks (ent tõepoolest
– kuidas saavad maoljad muutumata olla? Või siis rõhk ikkagi
sellel, et maoljatel polnud kokkupuudet maavõõrikutega?).
Ehk jah, loodetavasti järgmises
raamatus selgub, mida põrgut tehakse Uus-Kiievi katakombides. Mida
plaanivad ekshumaanid, kas estronaudid koos teiste kuulastega
suudavad maavõõrikute invasiooni Maa viimasele vabale maalapile. Ja
väiksemas plaanis ka Õnnepäeva ja digitaalide saatus.
Krošetskin suudab meeldivalt üllatada
– kui kaanekujundus on nagu on, siis mustvalged illustratsioonid on
tõepoolest normaalsed. Ehk siis, vähem kirkaid värve?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar