Bolano jutustab pika ja veniva loo
kirest ja mõrvast. Kolm meest puutuvad kokku anonüümses Hispaania
rannikulinnas ja satuvad erinevaid teid pidi kire küüsi. Üks mees
töötab kämpingus öövalvurina (siin kerge kokkupuude “Salamise sõduritega”, kus ühel hetkel on tegevusse kaasatud Bolano, kuna
ta töötas Barcelona lähistel kämpinguvalvurina ja oli osa
saladuse lahendamisest), teine mees on mitmekülgne ettevõtja,
kolmas linnavalitsuse tähtis ametnik. Kolme mehe teed põimuvad
viimaks tugevalt kokku ja nii saab teada mõrva saladuse – kuigi
jah, seda raamatut oleks vast patt kriminaalromaaniks lugeda.
Nagu öeldud, on romaan lühidusest
hoolimata pikk ja veniv – no eks saaks nautida olukordade
kirjeldamist ja siseelu kujutamist, kuid see on lihtsalt võrdlemisi
igav. Küllap võiks ka rääkida tekstiloomise osavusest ja
taidurlikkusest, aga hetkel ma polnud sellise sõnakunsti nautimise
lainel või olen lihtsalt pikkade juhtmetega. See on Bolano kolmas
eestikeelne tõlge, ehk seni on muljet avaldanud “Metsikud detektiivid” massiivse ulguromaanina; teised kaks lühiromaani on
küll külmaks jätnud. Tuleb tähelepanelikumalt ja andumusega
lugeda!
“Hispaania Uisuliidu poliitika oli reformida või surra, mis on meie maal tavaline ja millel üldiselt ei ole eriti kaugeleulatuvaid tulemusi. Oleme kõik harjunud aeg-ajalt ja nii vähehaaval surema, et tegelikult oleme iga päevaga aina rohkem elus. Puruvanad ja puruelusad.” (Enric Rosquelles, lk 20)
“Armatsedes oli ta vait, ent tipule lähenedes hakkas rääkima. Häda polnud mitte Nuria rääkimises vahekorra ajal, vaid selles, et ta viis jutu alati samadele asjadele: mõrvale ja uisutamisele. Nagu oleks ta lämbumas. Võib-olla polnud kõige hullem mitte see, et ta ühest samast asjast rääkis, vaid et mulle hakkas see külge jääma ja ei läinudki palju aega, kuni me mõlemad päästsime orgasmieelsetel hetkedel valla rea õudseid ülestunnistusi ja monolooge tulvil oigeid ja jäiseid tasandikke ja jääl paljunenud vanamutte, ja suutsime selle alles tippu jõudes katkestada.” (Remo Moran, lk 123-124)
Siit võiks välja lugeda
prohvetivaadet “Jää ja tule laulu” tulevikule (jajah, tegelt
viide Morani romaanile):
“Ma ärkasin, kui jää minu jalge all hakkas ebatavalise kiirusega sulama. See unenägu meenutas mulle raamatut, mida olin noorukina lugenud. Raamatu autor (olen tema nime unustanud) kirjutab, et on olemas legend või midagi taolist hea ja kurja võitlusest. Kurjus ja selle järgijad kehtestavad maal tule jõu. Nad levivad, päästavad valla lahinguid, on võitmatud; oma viimases, kõige tähtsamas lahingus, päästab headus kurjuse vägede peale valla jää ja peatab nad. Tasahaaval tuli kustub maamunalt. See ei ole enam ohtlik. Lõplik võit on headuse järgijate päralt. Kummatigi hoiatab legend, et võitlus puhkeb peagi uuesti, sest põrgu on ammendamatu.” (Enric Rosquelles, lk 72)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar