18. sajandist pärit jaapani horror on
omal moel õudne, mõtlik ja veidi naljakas. Nii on tänapäeva
rikutud vaatepunktist “Krüsanteemiõite vanne” üsna gay-power
lugu – mees tapab oma mees-armsama kiusaja, kuna see soovis armsama
samuraitõotust murda. Kuna tegu siiski auväärse mõrvaga, jääb
tapja karistuseta ja ta võib tagasi ema juurde minna. Või siis
“Valge mao iha” - on selline humanitaarist päevavaras, kes satub
kahe vaimu võrku – need esinevad naise ja tema teenijanna ning nad
soovivad meest tema ilu pärast ära kasutada. Mees püüab naiste
olemusest teada saades sellisest “needusest” vabaneda, kõiksugu
mungad ja tarkpead üritavad teda aidata... aga mis teha, varsti on
jälle naised platsis ja ajavad mehel pea segi. “Sinine rätik”
on mungast, kes läheb ihast segi ning peale armsama surma sööb
selle viimaks ära. Noh, tegu on tõesti hirmus, seda enam, et peale
seda hakkab hullunud munk surnuaias nuuskima. Kaasmungad põgenevad
ja külarahvast tabab meeleheide. Kuid... appi tõttab zen-õpetlane!
Hea küll, õigemini on küll tegemist
kummituslugudega. Kogumikus on veel kolm lugu, aga need pole ehk
niivõrd pöörased ja jäävad rohkem untsuläinud armastuse
lugudeks. Muidugi, sellist klassikalist kirjandust tuleks harduse ja
vaikusega kohelda, aga jumala eest, need, kes seda postitust lugema
satuvad, on küllap vastava kirjandusega kakskümmend korda
tuttavamad kui siinkirjutaja.
“Ta oli väga-väga ilus, aga vaesest perekonnast. Sellepärast kandis ta kanepist punutud riideid ja sinist kraed, juuksed olid tal soengusse kammimata ja isegi kingi ei olnud tal jalas. Aga tema palged olid nagu särav täiskuu ning tema naeratus oli nagu imeline õis. “Ta on ju väärilisem koguni pealinna mustrilistesse brokaatidesse mähitud kaunitaridest,” mõtlesid mehed alates sama küla elanikest ja lõpetades pealinnast pärit piirivalvesõdalaste ja koguni naaberalade elanikega, kes endast talle teada andsid tema armastust ja heakskiitu pälvida lootes. Tegona aga vajus seepeale vaid järjest sügavamale masendusse. “Pole ju võimalik nii paljude meeste tunnetele vastata!” mõtles ta ja viskus hoopis lahe lainetesse. See on näide, kui lootusetu paik on meie maailm, ja vanadest aegadest peale on seda lugu nii luuletustes kui ka jutustustes edasi kantud.” (“Rohtukasvanud kodu”, lk 58)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar