Alternatiivajalugusid teemal, et kui
midagi ajaloos muuta, kas siis tulemus võinuks olla (euroopalikule)
kultuurile parem? Henrikson mängitab seda mõtet mitmel viisil ja
leiab, et iga sellise muutusega oleksime praegu vägagi erinevas
olukorras – iga sitt olukord on olnud omamoodi sõnnikuks sellele,
et läbi häda ja vaeva on sellest tõuke saanud midagi meeldivatki.
Poleks närukaeltest paavste, poleks renessansi. Poleks Lutherit,
poleks Ameerika hegemooniat jne jne. Vast humoorikamad visioonid on
Põhjala ja Rootsi impeeriumide võimalikest õitsengutest, mis
siiski oleks üsna pea ammendunud – üle oma varju pole võimalik
hüpata.
Henrikson on kirjutanud selle
ajaloofantaasia üsna vallatus ja vanamoelises vormis, mis esmapilgul
mõjub ehk harjumatult – no tõepoolest, öökapiraamatuna
tekitasid paar esimest lehekülge kergelt wtf-tunde – aga seejärel
hakkab tekst enamvähem tööle.
“Professor Albert Einstein, kes oli juhtumisi mujal olnud, kui aatomipomm Los Alamoses plahvatas, saabus sügavas leinas Washingtoni ja suutis teatud pingutusega veenda president Harry Trumani ja tema nõuandjat John Forster Dullest aatomipommi poliitilises ohtlikkuses, sest kui sakslastel õnnestuks hävitada New York, Chicago, Oklahoma City ja San Francisco, oleks täiesti võimalik, et demokraatlik partei võib järgmised valimised kaotada.” (“Nemesis”, lk 18)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar