Raamatus on kolm Egg ja Dunki lugu, mis
siis toimuvad ligi 100 aastat enne “Jää ja tule laulu”
romaanide toimumisaega, ning peaks eelkõige huvi pakkuma neile, kel
südamelähedane Targaryenide valitsusaeg oma tõusude ja mõõnadega.
Esimest jutustust olen varem lugenud ning see on omamoodi traagiline
sissejuhatus (Targaryenide hea troonipärija saab mõttetult surma)
järgmistele jutustustele, kus fookusse tõuseb üks suurem teema –
nimelt on oma 15 aastat tagasi toimunud Targaryenide ja nende
kõrvalharu Blackfyre'de vaheline suur kodusõda, millest tekkinud
suppi senini helbitakse (kogumiku kolmas lugu ongi sellest, kuidas
Egg & Dunk satuvad Blackfyre'de uue kodusõja sepitsuste
keskele). (Eks Martin on Targaryenide vastuoludest veelgi jutustusi
kirjutanud, seda küll teistest vaatenurkadest, mistõttu pole selles
raamatus – sest neis pole Egg & Dunki!)
Oluline taustategelane on Bloodraven,
kes iga looga hakkab üha enam esile tõusma. Nimelt saab ta peale
esimeses loos hukkunud troonipärija järel kuninga Käeks ja osutub
üsna saatanlikuks riigijuhiks, kelle kõrval hilisemad nööritõmbajad
(Tywin Lannister, Varys, Littlefinger) näivad üsna tsiviliseeritud.
Bloodraven kerkib romaanides esile seoses Brani muistsete nägemustega
(peaks muidugi mälu värskendama).
“How many eyes does Lord Bloodraven have? the riddle ran. A thousand eyes, and one. Some claimed the King's Hand was a student of the dark arts who could change his face, put on the likeness of a one-eyed dog, even turn into a mist. Packs of gaunt grey wolves hunted down his foes, men said, and carrion crows spied for him and whispered secrets in his ear. Most of the tales were only tales, Dunk did not doubt, but no one could doubt that Bloodraven had informers everywhere.He had seen the man once with his own two eyes, back in King's Landing. White as bone were the skin and hair of Brynden Rivers, and his eye – he only had the one, the other having been lost to his half brother Bittersteel on the Redgrass Field – was red as blood. On cheek and neck he bore the winestain birthmark that had given him his name.” (“The Mystery Knight”, lk 237)
Eks raamatus on
oluline osa illustratsioonidel, mis algul mõjuvad üsna
nostalgiliselt kolmemusketärlikult, hiljem harjub küll ära. Dunk
ongi selline... lihtsameelne vägilane ning Egg... eripärane
poisike. Illustratsioonid kuuluks aegajalt justkui mõnda
lasteraamatusse, samas on ka üpris võikaid hetki (teibasse aetud
pead või puuris lagunevad laibad). Martini kirjutatu näib võbelevat
YA piirimail – muidugi, kui jutustajaks ongi veidi lihtsameelne
Dunk, siis ehk autor ongi nö tõetruult ta vaatenurka edasi andnud.
Minu meelest ei saa
lugeda seda raamatut sissejuhatusena “Jää ja tule laulu”
maailma, tegemist on selgelt lisaga (mille puhul võib kahtlustada,
et Martin naudib nende kirjutamist rohkem kui viimaste
mammutromaanide meisterdamist). Leidub küllaga kõiksugu nimesid,
kelle järglased pole enam romaanides mingid taustategelased –
muidugi, Dunk & Egg liiguvad eelkõige kohtades, kus romaanide
tegevus pole suurt toimunud (võin ka eksida, puhtast laiskusest pole
viitsinud kaarte uurida).
Martini huvi
Targaryenide vastu... no loodetavasti see ei ennusta romaanisarja
võimalikku lõpplahendust, sest sealsed järeltulijad on ikka
parajalt tüütud ja tobedad (ja miks küll peab Jon Snow
Targaryenide verd olema, argh). Nüüd oleks huvitav lugeda teisi
jutustusi – kuigi jah, needki keskenduvad sellele
valitsejasoole. Huvitav, kas see raamat tõlgitakse ka eesti keelde?
Või on see liialt kallis lõbu (ja kas üldse on tulemas sarja viies
raamat, see draakonitepilgar?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar