Pikad varjud (2015)

Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline, siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.

Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4 esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset. Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas kahjustada või karistada.

Tänav-Taeli “Manajad” jätkab esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo, folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut. Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.

Heinsaare “Tiigi sünd” demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest (teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid tekitab).

Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress ikka kannab loo lõpuni välja.

Merese “Võtja” on huvitav lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk 175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).

Kivirüüti “Metsavana maja” on pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi õuduskirjanduse hindaja või austaja.

Kui kogumikust midagi esile tõsta, siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau, Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva tulemuseni?

Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius, altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.

ulmekirjanduse baas
reaktor