"279. Kujuta ette kedagi, kes ütleb: "Mina ju ometi tean, kui pikk ma olen!", ning paneb sealjuures tõenduseks käe oma pealaele!" (lk 160)
"370. Mitte seda ei pea küsima, mis on kujutlused või mis toimub, kui midagi ette kujutatakse, vaid seda, kuidas tarvitatakse sõna "kujutlus". See aga ei tähenda, nagu ma tahaksin rääkida ainult sõnadest. Sest küsimus kujutluse olemuse kohta puudutab sõna "kujutlus" samavõrra nagu minu küsimus. Ja ma ütlen ainult, et seda küsimust ei saa selgeks teha osutamise teel - ei kujutleja ega kellegi teise jaoks, ega ka mingi protsessi kirjeldamise teel. Sõnaseletust küsib ka esimene küsimus, aga ta suunab meie ootuse vale liiki vastusele." (lk 190)
"493. Öeldakse: "Kukk kutsub oma kiremisega kanu kokku" - aga kas mitte siin pole juba aluseks võrdlus meie keelega? - Kas mitte vaatekoht ei muutu täielikult, kui me kujutame ette, et kiremine paneb kanad liikuma mingi füüsikalise toime tõttu?
Kui aga näidataks, millisel viisil sõnad "Tule siia!" kõnetatavale toimivad, nii et lõpuks teatud tingimustel saavad tema jalalihased närviimpulsi jne, - kas siis see lause kaotaks sellega meie jaoks lauseiseloomu?" ("Filosoofilised uurimused", lk 223)
Selle raamatu järgi võib jagada maal elavaid koduloomi kaheks - ühed on nö kasulikud (tootlikud!) loomad (lehmadelt saab piima ja lammastelt villa), teised on lemmikloomad (tore on vaadata põrsapere ruigamist, kuke ja kanapere siblimist, pardid ja haned kaunistavad kenasti tiiki, hobustega on mõnus ratsutada; ning kutsikad ja kiisukesed, kas saab midagi armsamat olla). Joome piima, kanname villaseid sokke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar