25 veebruar, 2016

Jaan Mikweldt – Sõna jõud. Esimene raamat (2014)

Kui hiljuti ilmus Herta Laipaigule pühendatud jutukogumik „Pikad varjud“, siis selle kõrval on varju jäänud Mikweldti austusavaldus Laipaigu loomele ehk siis käesolev kunstmuinasjuttude kogu. Eks neid tekste ole niisamuti võimalik etnoõuduseks pidada.

Kokku on 8 teksti, kõik nii kümne lehekülje pikkused. Autor on paari juttu kaunistanud omapoolsete illustratsioonidega, mõni neist on pea müütilise koega. Lood on enamvähem sarnase probleemipüstitusega – on vaja raha ja/või abikaasat. Varandusi on teatavasti ümberringi küllaga peidetud, võta vaid süda rindu ning murra või kavalda neist kaitsvatest nõidustest läbi (kui alla jääd, on lood nukrad). Rahahimu ja lihahimu, pööripäevad ja täiskuu.

Mõned lood on ehk õudsemad, kus teemaks... kõiksugu kodukäijad ja muidu vaimud, kes tulevad oma nõudma või kätte maksma. On noormehi, kes armuvad sellistesse... ebaneidudesse; nii saab siin lugeda selliste võigaste suhete perspektiividest, millist hinda tuleb maksta, et selline neidis endale kodutallu sängi tarida.

Jutukogu parim lugu on ehk „Hingeraamat“ - leseks jäänud peremees tahab vaesevõitu talus abiks olevat saunamehe tütart endale naiseks võtta, ent too ei soovi, ütleb naljapärast, et siis tuleb, kui kaasavara on selline ja selline. Ihne peremees lööb vanakurjaga käed ja laseb kratile hinge sisse puhuda. Saunikutüdruk ja temasse armunud sulane avastavad õudusega, et tõepoolest – krati abil kogub peremees hoogsasti kaasavara tüdruku kosimiseks. Noored otsustavad krati hävitada... kuid see toob kaasa õige õõvastava sündmustejada. Lõpp hea, kõik hea – kuidas kellele. Teistest lugudest eristab see, et kannatajad puutuvad vastutahtsi kokku võluväega, nemad peavad tegelema tagajärgedega, mille teine on omast lollusest esile kutsunud.

Olemata muinasjuttude tarbija, ei oska nüüd öelda, kas Mikweldti tekstid lisavad uut kvaliteeti eesti kunstmuinasjuttude varamule. Eks siin on dramaatikat ja mitmesuguseid olendeid, autor püüab aegajalt kasutada arhailiselt mõjuvat kõnepruuki – aga kas see on samaväärne või etem autori olmeromaanidest, jääksin kahtlevale seisukohale. Muidugi – proovimata ei juhtu midagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar