18 veebruar, 2016

Mary Roach – Lonks. Seiklused seedetraktis (2014)

Populaarteaduslik raamat sellest, mis toimub meie sisemuses, seda siis suust pärakuni. Mis imeasi on sülg ja mis värk on kõhutuultega. Millised tabud meid kammitsevad, kui tegemist on kehavedelikega (tõsi küll, uriinist pole juttu). Raamatu peamine õpetussõna on ehk see, et kui tahad midagi tõeliselt kasulikku süüa, siis tarvita selleks tapetud loomade siseelundeid – need on tõeliselt rammusad vitamiiniallikad. Parem maks ja keel ja munandid kui hõrgutav tailiha. Ja eks seegi, et kõhutuultest pole mingit pääsu – kui just nende vähendamise nimel ei loobu mitmesugustest headest söökidest ja jookidest (lk 217).

Eks see raamat olegi omamoodi ekskursioon toitumise ja inimese siseelundite uurimise ajalukku. Piisavalt selge ja meelelahutuslik, et on loetav igale tavasurelikule. Kuigi autor lubab, et käsitlemist leiavad mitmed fuih-teemad, pole see lugemisel sugugi häiriv; paneb lihtsalt mõtlema erinevatele kommetele, mis kultuuriga kaasnevad. Tekst on vast kokkuvõte uurimisseisudest, sest nagu näha, on inimkeha mõnigi toimimisviis senini hämar. Aga eks näis. Püüdkem süüa siseelundeid...


„Inimeste meelte avamiseks uutele toitudele polegi teinekord vaja muud, kui saada nad korraks neid proovima. Uuringud on näidanud, et kui inimesed proovivad midagi piisavalt sageli, hakkab see neile arvatavasti meeldima.“ (lk 59)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar