02 veebruar, 2016

Robert Reed – Blood Wedding (The Mammoth Book of Best New SF 28, 2015)


2041. aastal tabas inimkonda suur katastroof, mille põhjustas tehisintelligents, mis kasutas pahategude sooritamiseks internetti. Õnneks said inimesed võrgu maha võtta ning tulevastel aastakümnetel hakati hoolsalt üles ehitama tehisintelligentsivabamaailma. See õnnestus küllaltki korralikult ning ülitegijateks osutusid kaks enim kohanenud korporatsiooni – ühte juhtis Ames, kes peamiselt tegeles biotehnoloogiaga; teist juhtis Pinchit, kes keskendus turvalisema kübertehnoloogia loomisele.

Viimaks hakkasid konkurendid vihavaenu vedama – sest maailma kõige paremal peab vaenlane olema. Tüli leidis emotsionaalse kõrgpunkti Amesi supertütre pulmas, mis muutub hiiglaslikuks veresaunaks, kui seda ründavad Pinchiti küborgid. Kuid... Pinchiti superpojal on hoopis omad plaanid.

Reed on loonud sõna otseses mõttes värviküllase maailma – sest biotehnoloogiaga kaunistatud pulmalised tahavad olla enamat kui tavalised peolised (tõsi, selleks tuleb üldse riietest loobuda, et kogu soovitud kirevus lõkkele lööks). Ja eks biotehnoloogiline aretustöö sobib kenasti sellisesse valdkonda kui julgeolek, nii on bonobode geenidega manipuleerimisest arendatud erilised turvatöötajad jne. Eks küborgimaailm on niisamuti eksperimentaalne, kui palju on võimalik inimkeha tehisosadega vahetada – nt Pinchiti superpojas on alles vaid 9% “originaalainest”, mis on isegi isa jaoks natuke liialt radikaalne (temal on alles 20%).

Nojah, ühesõnaga, kuhu tulevikutehnoloogia võib edasi sammuda, mis on siis inimene ja mis inimlik; kas ja kuivõrd on loomulik (või oodatav), et inimkond end... teistsuguseks keerab. Jne. Loos on nii actionit kui mõtteainet, samas ei saa öelda, et just jalust rabaks.

ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar