Chris on küllaltki edukas
pintsaklipslane. Ta on abielus ja kahe tütre isa. Chris on niisamuti
telepaat, kes otsib hingesugulast – kuid vaimsetel lainepikkustel
on kuulda vaid segaste telepaatide vaimselt häiritud kõne või
üldse arusaamatut möginat. Mis seal ikka, Chris armastab oma naist
ja vahel ärireisidega kaasnevat mõnd üheöösuhet.
Aga korraga tabab mees telepaatilisel
lainepikkusel surfates... Laureli. Nende vahel tekib otsekohe klapp,
tõelised hingesugulased, nad saavad rääkida kõigest, mõistavad
üksteist; mõne aja pärast hakkavad nad koguni telepaatiliselt
üksteist orgasmi viima – naine saadab kujutluse, kuidas ookean
meest hellitab, mees omakorda saadab naisele seksika mao, kes Laureli
keha hellitab ja penetreerib. Külluslik seks tekitab vajaduse
enamaks – et nad reaalselt kohtuks. Kuid naine keeldub sellest,
sest telepaadid ei suuda üksteise lähedust taluda, energiad lähevad
krussi ja siis pole võimalik suhelda (naisel on selline kogemus
varasemast). Poolteist aastat nad harrastavad seda telepaatilist
salasuhet, kuni viimaks nad ei suuda vastu panna patu lihaksaamisele
ja nad otsustavad kohtuda. Kuid sellega kaasneb üks tingimus.
Et selline kirglik armulugu. Kui
lugedes selgus, et tegemist on telepaatidega, oli pisike pettumus,
aga samas ei peagi olema tegemist ufokate või muu sellise värgiga.
Kumbki tegelane elab oma abielu ja teostab end töö kaudu, neil pole
otsest soovi tavaelust loobuda, nad tahavad vaid kogeda seda
vapustavat ühinemist – muidugi, ka telepaatiline seks pole just
unelm, tahaks ka elavat keha ja teise sooja hingeõhku jms. Ent,
sellega kaasneb probleem. Lugu algselt ilmunud Playboys, sellest siis
vast... meelam toon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar