27 veebruar, 2016

Sean McMullen – Eight Miles (Year's Best SF 16, 2011)

1840. aastasse paigutuv aurupunklugu, kus (eksperimentaal)õhupallilendur Parkes palgatakse huvitavale tööle – viia lord Gainsley ja ta kaaslane õhupalliga kõrgemale kui kaks miili (tol ajal on piiriks viis miili, sellest kõrgemal erivarustuseta inimene sureb). Lord Gainsley kaaslaseks osutub kummaline naine, kes on leitud Himaalaja kõrgmäestikust; üleni karvane ja kolme rinnaga ja üdini apaatne. Kui Parkes on lubanud oma uue tööandja saladusi pidada, selgub Gainsley plaan viia „naine“ (ehk libarebane, nagu lord teda kutsub) nii kõrgele kui võimalik, et see salapärane olend hakkaks nö kõrgmäestiku tingimustes rääkima oma saladustest (sest apaatsus on põhjustatud liigrikkast hapnikust). Toimub esimene reis ja tõepoolest, karvane olend elustub üha kõrgematesse õhukihtidesse tõustes... ja on märke erakordsest intelligentsist (kuigi ei paista olevat suuteline rääkimiseks). Et Parkes on leiutanud baromeetri õhupallireisidel kasutamiseks, osutab naine sellel kaheksandale miilile – aga see on teadagi väljaspool inimvõimete piire.

Kuid Parkes pole mingi naljamees, tal on plaan luua algeline hapnikuaparaat, et tõusta viie miilini, või kõrgemalegi. Lord Gainsley on valmis tingimusteta tasuma kõik kulud. Parkesile tundub asi natuke mäda... ja ühel päeval astub talle kõrtsis ligi mees, kes räägib leiutajale Gainsley varasematest õhupallieksperimentidest ning nende sooritajate salapärastest surmadest; samuti selle libarebasega tegemistest – lordil on midagi kurikavalat käsil ja Parkesi ennastki ootab peale ülesande täitmist mahanottimine. Lugu läheb edasi... ja muutub õige grandioosseks.

Tekst, milles on ühendatud aurupunk ja ajalugu ja võõrrassid. Küllaltki seikluslik teaduslik fantastika, omal moel ühtviisi klassikalise ja värske maiguga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar