Õõvastav lugu tütrest ja emast. Nad
elavad järve ääres; ema pakub narkootikumide eest meestele
seksuaalseid teenuseid, pakkumise ajal peab tütar majast eemale
hoidma. Molly ei tohi üksi järve äärde minna, aga kes teda
keelab, kui Helenil on majas mõne mehega tegemist. Lugu algab siis
sellest, kuidas Molly leiab järvevees roostikus vedelemas beebipoisi
keha. Esimesel korral see ehmatab (sest keha liigutab end), järgmine
päev aga hakkab tüdruk sellega mängima ning viimaks viib toitu
nõudva lapse koju. Järjekordne mees on selleks ajaks lahkunud,
narkouimas ema magab oma voodis. Molly püüab sundida poissi emalt
rinnapiima imema, aga poiss ei võta vedu, nutab vaid edasi. Kuid...
Päris õudust äratav lugu või nii.
Peast põrunud tüdruk, narkarist ema, kahtlased mehed. Ja see
arvatavalt kujutletud tume poiss seal järves kõrkjate vahel
õõtsumas. Perevägivald ja ärakasutamine. Pole ime, et Molly
kujutlusmaailm („mu väike vend, keda mulle kunagi lubati“) on
kõrvalt vaadates õige kole. Õudusjutud on ikka friikidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar