Jaan Undusk – Teekond Hispaania (2016)

Loomingu Raamatukogu on sel aastal välja andnud kolmanda esseistliku raamatu, seekord on ehk püüdnud leida oma mikitat, kes Hispaania kõrbekuumuses lahkaks midagi... olemuslikku. Tulemuseks on hoopis erootilis-kirjanduslik „rahmeldamine õige teksti otsingul“ (autori järelsõnast, lk 139). Undusk küll mitmel puhul rõhutab, et erootikat ei tasu otsida, aga omal moel on see üks meelelisemaid tekste. Mis raamatuga üldse tegu on... seda on raske määratleda. Väga vabas vormis essee? Kirjanduslik fantaasia? Lummav ja ärritav tekstilõbu? Midagi see on ja midagi pole. Ja millest see Teresa de Avila analüüs?

Kummastav lugemiskogemus.

„Turist arendab võimet seltskondlikult vaimustuda. Või pettuda. Või jahedaks jääda. See on sotsiaalne oskus, sugugi mitte väärtusetu, kuid sel ei ole suurt pistmist maailmatunnetusega. Magusat mõtet „elu on mujal“ ei oleks turismita olemas. Turism on veendumus, et kohtumist Erakordsega on võimalik ette näha, et saab osta pileti tundmatusse ja maailmamõistatusele auto, bussi või lennukiga otse suhu sõita. Kitš suurte avastusretkede teemal.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 25)

„Don Juani loogika on aga teine. Naised ei ole kehatud olendid, seda teab ta paremini kui meie. Naine on üleni keha. Sa katsud ta selgroolüli ja avaldad mõju ta mõtteile. Sa puudutad ta juust – ja ühtlasi jalataldu. Sa ütled talle „armastan sind“ - ja juba niriseb piima ta nisadest ning tema suu on suudlusteks pilgeni sülge täis, juuksed märjad, silmad märjad, ja kõik see muu. Naisele on lihtne teateid anda, kogu ta keha on hästi töötav telegraaf, sõnumite maagiline väli. Ükskõik mis kohas, ükskõik mis võtmes sa teadet sisse ei toksiks, see jõuab pärale täpselt dešifreeritult – siis, kui sul on lisada midagi armastuse ja vihkamise kunsti siin Ibeeria päikese all. Ükskõik, mida sa talle ka ei näitaks või ütleks – midagi plahvatab ta ihus. Et naine on üleni keha, siis puuduvad ta kehal piirid. Keha läheb igas oma fragmendis kohe üle hingeks ja mõtteks. Elundeil puuduvad piirid. Naine on üleni naba. Naine on üleni aju. Üleni süda. Üleni käsi, üksainus sõrmeots. Ja kõigest sellest tulenevalt võib ka öelda: naine on üleni hing. Naine on kehatu, sest tema keha läheb kohe hingeks üle.“ („Salamanca, Universidad Civil“, lk 37)

laiapea