Jack McDevitt – Promises to Keep (The Year's Best Science Fiction 2, 1985)

Kui sulle meeldis “Marslane”, siis see lugu on sarnane... ja erinev. Üheksaliikmeline uurimismeeskond uurib Jupiteri ja selle kuusid. Missioon on kestnud kolm aastat ning nüüd nad asutavad koduteele. Kuigi uurimustulemused on teadusele hirmhuvitavad, on tegemist siiski ülikalli retkega ja on enam kui kahtlane, kas sellise kosmoseprogrammiga jätkatakse. Et seda Jupiteri-uurimist avalikkusele “söödavamaks” teha, on üks üheksast naisajakirjanik, kes siis toodab kõiksugu uudislugusid ja filme, mida Maale edastatakse jne. Naine leiab pragmaatiliselt, et kuigi teadlased võivad olla õnnest hullumas, ei mõista laiem avalikkus nende töö olulisust.

Niisiis, aeg lahkuda... Starditakse kolme laevaga... Aga siis satub see laevakonvoi kosmoseprahipilve ja nii õnnetult, et üks laevadest kaotatakse ja teise mootorid ei võimalda enam edasi sõitmist. Ühesõnaga, kuus inimest tuleks kokku suruda muidu kolmekohalisse laeva, mis on ainsana võimaline Maale naasma. On vaid üks mure – nimelt ei pruugi sel laeval jätkuda õhku tervelt kuue reisija jaoks. Ning seepeale otsustab üks neist kangelast mängida...

Loodetavasti sai lugu niimoodi edasi antud, et mitmed olulised nüansid on senini varjus – miks otsustas just see tegelane “marslaseks” hakata, ning millised on loo jutustaja intepretatsioonid selle inimese motiividest (ja hirmudest). Ja no muidugi see teadmatus, et mis selle inimesega peale Maale naasjatega ühenduse kaotamist sai, kas senini elus ja loovib Jupiteri orbiidil (erinevalt “Marslasest” pole siin satelliidid abiks). Tore tekst.

“Pity there hadn't been something to those early notions about Venusian rain forests and canals on Mars. The Program might have had easier going had Burrougs or Bradbury been right. My God: how many grim surprises had disrupted fictional voyages to Mars? But the truth had been far worse than anything Wells or the others had ever committed to paper: the red planet was so dull that we hadn't even gone there.
Instead, we'd lumbered out to the giants. In ships that drained our lives and our health.” (lk 51)

ulmekirjanduse baas