14 märts, 2016

Robert Silverberg – Maa teine vari (1994)

Kirjastus Fantaasia on ette võtnud utoopilise projekti ehk välja anda viis köidet Silverbergi lühiproosat. Esimene raamat on ilmunud, näis, millal järgmine ilmuda võiks. Kergeks soojenduseks mõtlesin tutvuda Silverbergi ühe aastakümnetetaguse tõlkekoguga (õnneks ei pidanud tervet raamatut lugema, kogumiku kahte lugu olen varem kohanud teistsugustes väljaannetes).

Kõik lood tulevikuteemalised, ikka tähtedevahelised reisid ja võimalikud võõrrassid, veidrused planeedil Maa mõne sajandi pärast. Teiste planeetide elukeskkonnad on maasarnased, ja noh, eks inimesed on ikka meile tuttava kvaliteediga (kui järele mõelda, on päris hämmastav, millise innuga võtame vastu igasugu tehnoloogilisi uuendusi, mis lubavad inimkultuuri paremaks muuta, aga tegelikult jääb alati alles staatiline tölplus). Silverbergi tekstid... nendega ei suhestu täielikult, ikka jääb mingi distants sisse, justkui ei usuks, et need on „täiega“ kirjutatud, pigem selline... hea käsitööline (no mis teha, kui autoril on nii meeletult palju tekste).

Kogumiku parim tekst on „Armunud Ishmael“, mis räägib loo intelligentse delfiini armastusest. Delfiine kasutatakse 22. sajandil veepuhastusseadmete käitlemisel (mereveest toodetakse magevett) ja et tegemist on äärmiselt arukate olenditega, on leitud viis delfiinidega suhtlemiseks. Ent Ishmael on eriti terav pliiats, kes tööst vabal ajal süüvib inimkultuuri varamusse ja avastab armastuse, mida nii dramaatiliselt kirjeldatakse. Mispeale Ishmael registreerib, et temagi on esimesest silmapilgust armunud Lisabethi, kes on tulnud vahendama delfiinide ja veepuhastusjaama töötajate suhtlust. Nojah, armastus on pime ja vahel traagiline, nii on Ishmaeli ja Lisabethi suhe täis karisid ning delfiin on sunnitud meeleheitlikele tegudele. Loo teeb vaimukaks viis, kuidas see delfiin jutustab ja oma kirge kirurgiliselt lahkab. See on naljakas, kuid teadagi põhineb nali millelgi traagilisel.

„On kaheldamatu fakt, et Lisabeth'il täielikult puuduvad omadused, mida ma normaaljuhul oma partneril näha sooviksin (võimalikult pikk nina pea esiosas, siledad ja läikivad uimed.) Igasugune katse minu poolt teda anatoomilises tähenduses armastada viiks kindlasti sellise tulemuseni nagu valu või isegi vigastus tema jaoks. Seda ma ei taha. Järelikult ei oma füüsilised iseärasused, mis teevad ta nii ihaldatavaks ta oma liigi isastele (hästi arenenud piimanäärmed, päikese käes helkivad juuksed, peened näojooned, pikad tagajäsemed ehk „jalad“, ja nii edasi) minu jaoks erilist tähtsust, ja mõningatel juhtudel on minu reageering neile isegi negatiivne. Võtame konkreetse näitena kas või nood kaks piimanääret tema rinnapiirkonnas, mis hoiduvad kogu ülejäänud kehast ettepoole, st. on paigutatud täpselt niimoodi, et päris kindlasti segavad nad teda ujumisel. See on looduse halb eksitus, ja millestki nii ebaotstarbekalt kujundatus ei ole ma võimeline mingit ilu leidma. Täiesti ilmne on, et ka Lisabeth ise peab ende näärmete mõõtmeid ja asetust ilmselt kahetsusväärselt inetuks, mistõttu ta kogu aeg neid piinliku hoolega mingi kitsa katte alla varjata püüab. Teised siin jaamas, kes on kõik isased ja kelle piimanäärmed on seetõttu rudimentaarsed, jätavad need katteta.“ („Armunud Ishmael“, lk 53-54)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar