Kirjastus Fantaasia on ette võtnud
utoopilise projekti ehk välja anda viis köidet Silverbergi lühiproosat. Esimene raamat on ilmunud, näis, millal järgmine
ilmuda võiks. Kergeks soojenduseks mõtlesin tutvuda Silverbergi ühe
aastakümnetetaguse tõlkekoguga (õnneks ei pidanud tervet raamatut
lugema, kogumiku kahte lugu olen varem kohanud teistsugustes
väljaannetes).
Kõik lood tulevikuteemalised, ikka
tähtedevahelised reisid ja võimalikud võõrrassid, veidrused
planeedil Maa mõne sajandi pärast. Teiste planeetide elukeskkonnad
on maasarnased, ja noh, eks inimesed on ikka meile tuttava
kvaliteediga (kui järele mõelda, on päris hämmastav, millise
innuga võtame vastu igasugu tehnoloogilisi uuendusi, mis lubavad
inimkultuuri paremaks muuta, aga tegelikult jääb alati alles
staatiline tölplus). Silverbergi tekstid... nendega ei suhestu
täielikult, ikka jääb mingi distants sisse, justkui ei usuks, et
need on „täiega“ kirjutatud, pigem selline... hea käsitööline
(no mis teha, kui autoril on nii meeletult palju tekste).
Kogumiku parim tekst on „Armunud
Ishmael“, mis räägib loo intelligentse delfiini armastusest.
Delfiine kasutatakse 22. sajandil veepuhastusseadmete käitlemisel
(mereveest toodetakse magevett) ja et tegemist on äärmiselt arukate
olenditega, on leitud viis delfiinidega suhtlemiseks. Ent Ishmael on
eriti terav pliiats, kes tööst vabal ajal süüvib inimkultuuri
varamusse ja avastab armastuse, mida nii dramaatiliselt
kirjeldatakse. Mispeale Ishmael registreerib, et temagi on esimesest
silmapilgust armunud Lisabethi, kes on tulnud vahendama delfiinide ja
veepuhastusjaama töötajate suhtlust. Nojah, armastus on pime ja
vahel traagiline, nii on Ishmaeli ja Lisabethi suhe täis karisid
ning delfiin on sunnitud meeleheitlikele tegudele. Loo teeb vaimukaks
viis, kuidas see delfiin jutustab ja oma kirge kirurgiliselt lahkab.
See on naljakas, kuid teadagi põhineb nali millelgi traagilisel.
„On kaheldamatu fakt, et Lisabeth'il täielikult puuduvad omadused, mida ma normaaljuhul oma partneril näha sooviksin (võimalikult pikk nina pea esiosas, siledad ja läikivad uimed.) Igasugune katse minu poolt teda anatoomilises tähenduses armastada viiks kindlasti sellise tulemuseni nagu valu või isegi vigastus tema jaoks. Seda ma ei taha. Järelikult ei oma füüsilised iseärasused, mis teevad ta nii ihaldatavaks ta oma liigi isastele (hästi arenenud piimanäärmed, päikese käes helkivad juuksed, peened näojooned, pikad tagajäsemed ehk „jalad“, ja nii edasi) minu jaoks erilist tähtsust, ja mõningatel juhtudel on minu reageering neile isegi negatiivne. Võtame konkreetse näitena kas või nood kaks piimanääret tema rinnapiirkonnas, mis hoiduvad kogu ülejäänud kehast ettepoole, st. on paigutatud täpselt niimoodi, et päris kindlasti segavad nad teda ujumisel. See on looduse halb eksitus, ja millestki nii ebaotstarbekalt kujundatus ei ole ma võimeline mingit ilu leidma. Täiesti ilmne on, et ka Lisabeth ise peab ende näärmete mõõtmeid ja asetust ilmselt kahetsusväärselt inetuks, mistõttu ta kogu aeg neid piinliku hoolega mingi kitsa katte alla varjata püüab. Teised siin jaamas, kes on kõik isased ja kelle piimanäärmed on seetõttu rudimentaarsed, jätavad need katteta.“ („Armunud Ishmael“, lk 53-54)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar