05 juuni, 2016

Brenda Cooper – The Hebras and the Demons and the Damned (Year's Best SF 16, 2011)

Dramaatiline lugu kolonistidest, kes on püüdnud pea kaks aastakümmet end sisse seada uuel planeedil... aga see on raske ja pikas perspektiivis paistab, et omapäi nad siin vastu ei pea. Kolonistid on pärit planeedile, mis on läinud väga tehnoks kätte ehk sealsed inimesed on kaotamas oma inimeseks olemist tehnika võimalustele. Seega sealt pagenud inimesed on justkui eriti vanakooli kolonistid.

Igal juhul, koloniseeritav planeet on täis erinevaid kiskjalikke eluvorme (nt inimsuurused „kassid“, kellele mekib inimliha kenasti, või koerlaste sarnased murdjad jne), ka botaanilised eluvormid pole kõige inimsõbralikumad. Iga aastaga saab üha selgemaks, et inimeste tulevik siin läheb hapumaks – kui just ei leita kodustamiseks mõnd kohalikku liiki. Ja noh, peategelase arvates sobiksid selliseks kodustamiseks hebrad (mingil moel meenutavad hobuseid), kes üsna organiseeritult ja edukalt suudavad toime tulla kiskjate rünnakutega. Ainult et... hebrad tunduvad olevat vähem sama arukad kui inimesed, kuidas siis kodustada... ohtu seadmata kasvõi seda, et loomad üldse inimasula naabrusest ei põgeneks? Nagu ikka, ei lähe asjad nii nagu plaanitud, kuid viimaks terendab ikkagi mingisugune lahendus.

Selline vähe klassikaline ulmelugu – koloniseeritakse võimalikult maa-sarnast planeeti, on lihtsalt teine võrratult ohtlikum. Seiklused ja õpetlik iva, õudus ja lootused. Pole tekst, mis taju avardaks või katarsist pakuks, küll aga sobilik niisama meelelahutuseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar