Üsna brutaalne lugu mässust, mis
uputatakse verre (leidlik lause!). Kuid... kuid... see on millegi uue
algus. Tegemist siis olukorraga, kus sajandeid tagasi toimus võitlus
taevast kukutatud deemonitega – et inimesed ei saanud neile vastu,
saadeti taevast neile appi nö päästja, kelle juhtumisel siis
õnnestuski deemonid vetesügavustesse peletada. Päästja sai
ülijuhiks, tema pojad paljunesid ohjeldamatult inimestega ning neist
järglastest moodustus ülemklass. Aegade jooksul toimus veelgi enam
klassideks jagunemist, niisamuti muutus ülemklassi struktuur, kui
preestrid võtsid üle algse Päästja-kultuse. Nüüd siis olukord
selline, et töölised on kastivälised, ning nad soovivad oma
õiguste nimel teostada revolutsiooni, mis lõpetaks igasuguse
klassiühiskonnaks jagunemise (või noh, et tekiks uus valitsev
klass). Ööpimeduses ilmutab end mässujuhile ootamatu abiline –
Nimede Tähendaja, müütiline kuju, kellest on jäänud mälestusi
vaid lastele jutustatavates muinasjuttudes. Tema valgustab mässujuhti
minevikust... ja kuidas seda on muudetud. Mäss puhkeb ja see kulgeb
õige kenasti... kuni nende vastu astub...
Sellelaadsete lugude sisukokkuvõtete
tegemisel tunned end vahel kui purjus, niisugust soga kirjutad kokku,
et suurt isegi ei mõista. Correia tekst on kohati verine, kohati kui
sissejuhatus romaanile, kus kõik võimalik peaks alles lahti
hargnema. On hetki, kui pean selle antoloogia ostmist üpris
ebaõnnestunud tehinguks. Aga eks näppu lõigates õpitaksegi.
(Takkajärgi selgus, et Correia ajab mingit kampaaniat.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar