Simon Clark – Trifiidide öö (2016)

Järjelugu Wyndhami „Trifiidide päevale“; õige keskpärane põnevuslugu täis dramaatilisi seiklusi ja imepäraseid pääsemisi – küllap selline teksti ühekülgsus oligi lõpuks see, mis tegi raamatu puhul meele mustaks. Juhtumid lähevad üha grandioossemaks, paljastuvad kõiksugu vandenõud ja salasepitsused, trifiidid arenevad ka nagu hullu... selle kõige keskel kaob ära teksti inimlik külg, peategelane ja tema kannatused lähevad kuidagi nihu, see jääb vähe masinlikuks.

Aga jah, lugu siis sellest, kuidas on möödunud 30 (või 25?) aastat eelmise raamatu sündmustest ning nüüd on peategelaseks eelmise raamatu peategelase poeg. Kes on lendur ja kes erakordsete ilmaolude tõttu teeb hädamaandumise trifiidide eest kaitstud saarelt eemal, kus kohtab metsikut tüdrukut, kes on... trifiidi-immuunne. Peagi korjab tema ja tüdruku sealt (ei ütle, kust) üles ameeriklaste luurelaev, mille meeskond uurib Euroopa olusid. Päästetud toimetatakse vastu nende tahtmist New Yorki – suurlinn asub nüüd Manhattani saarel, aga elu seal pulbitseb... kuid nagu peategelane avastab, on seal omad veidrad ja häirivad küljed. Ühtlasi selgub, et linna valitseb mees, kellel oli eelmises raamatus väga dramaatiline kokkupuude meie peategelase isa ja emaga. Linnavalitseja paljastab plaane, kuidas maailma trifiididelt tagasi vallutada (tähtis roll on trifiidi-immuunsel tüdrukul), ühtlasi pakub liitu peategelase kodusaarele – kus on leiutatud viis, kuidas trifiide kütuseks kasutada.

Ent päev enne ekspeditsiooni kodusaarele peategelane röövitakse ja ta avastab end New Yorgist eemal, nö metsnike juures. Siin paljastuvad mehele New Yorgi räpased saladused ja ta otsustab vaba maailma metsnikke aidata jne. Siis toimub see ja teine ja kolmas, palju inimesi saab siin ja seal nii inimeste kui trifiidide läbi surma (tegevusse astuvad muuhulgas hoopis uued trifiidiliigid; eks neist saaks kirjutada järgmisi raamatuid, kuidas nendega dramaatiliselt madistada jne).

Ühesõnaga, asi läheb liialt fantastiliseks. New York on selline moodustis, mille puhul on raske aru saada, kuidas see kolmsada tuhat inimest ootamatult luksuslikku elustandardit kogeda saavad (hea küll, mitte küll kõik). Või kuidas kohalik meditsiiniteadus niivõrd innovatiivne on. Jajah, inimesed on nutikad, aga kuskil löövad nagu ressursid piiri ette või nii. Ja kõik need seiklused, mida peategelane koos uute liitlastega läbi teeb... paljuks läheb. Tekst läheb iga peatükiga üha uskumatumaks – või koguni seebiooperlikuks, kui tekstis hakkavad tegutsema superkolmikõed, see oli vist punkt, kus raamat hakkas mulle üle viskama, muutus vähe totraks või ka lapsikuks. Kas peatükke peab stabiilselt lõpetama tõdemusega, et järgnevalt lähevad asjad teisiti kui plaanitult... no selline võte hakkab järjepidevalt kasutatuna päris ärritama.

ulmekirjanduse baas