11 august, 2016

Arto Paasilinna – Poodud rebaste mets (1997)

Paasilinna kelmilugu paigutub Lapimaale, kuhu on peitunud kuriteokaaslaste eest petis. Mees ei taha nimelt jagada kolme kullakangi, mis tema plaani järgi on röövitud – ja selle teo eest läksid ta kaks kaaslast vanglasse ilmuma. Noh, nüüd siis see karistusaeg on lõppemas ning mehed tahavad kulda, mida aga... petis ei taha mitte neile loovutada. Petis on põgeneb jänesehaake tehes Stockholmist Lapimaale, kus tutvub sõjaväeõppuste tahtmatu tunnistajana joomarist majoriga. Major on eluga umbe jooksnud – karjäär vindub, lapsed on suured ja naine joomise pärast rahulolematu. Mees võtab sõjaväest aastaks palgata puhkuse, ning petis palkab ta omale abiliseks, et Lapimaa puidutööliste mahajäetud barakis elukorda sisse seada. Petis peibutab ühtlasi kullaotsimisega kohalikust jõekesest, mis ajab majoril päris pea segi, sest petis ju muudkui leiab (enda poolt poetatud) kullaterakesi, tema aga ei midagi. Viimaks avastab major, et teda veetakse ninapidi, ning raske käega mees saab õige vihaseks...

Kui viimaks leppimise käigus kumbki oma olukorra paljastab (sest eks majorgi luiskas hoolega), saabub ka sõbralik rahu... mida aga rikuvad Lapimaal veidrad juhtumid. Küll põgeneb nende juurde sotsiaaltöötajate käest pagenud muldvana saami eideke, küll laksatavad nende jõhkrad rebasepüünised kohaliku konstaabli kehasse, küll saabuvad nende juurde purjus majori tellitud Stockholmi prostituudid. Et petisel kulda jagub, saab kõik raskused ületatud. Kui aga sinna Lapimaa kolkasse saabub petise üks vägagi veriselt meelestatud kuriteokaaslane...

Paasilinna romaanide võlu on see, et seal kirjeldatakse retromaailma, mis on äsja olnud, millega lugejal on mingi side või unistused. Maailm, mis on mingil moel loomulikum või mõistusepärasem kui kaasajal kogetav. Mehed elavadki looduses ning teevad seal tööd ja tempe. Inimesed on üldiselt head, kuigi võivad seda peita vägagi karuse oleku alla. Ja muidugi see puutumatu loodus, mida inimtegevuski suurt häirida ei suuda. (Kuigi jah, Paasilinna mainib ka ohuteemasid – võimalik kolmas maailmasõda, loodusliku mitmekesisuse vähenemine ja kliima soojenemine; kuid need on üldplaanis, lähivaates need ei karga silma.)

Eks autori puhul võiks rääkida klišeedest (tõeline inimene ja loodus), aga eks see kõik käib rahvalike ja lugejamenukate romaanide kirjutamise juurde – pealegi on püüd kirjutada humoorikas võtmes. Võtkem siis nägemus helgemast lähiminevikust ja pigistame silmad kinni klišeede ees.

„Seal karjudes harjusid Hurskaineni silmad hämarusega sedavõrd, et ta sai lugeda, mis papilipakal kirjas oli:
„Kui oled inimene, hoidu sellest püünisest, see on ohtlik“.
Sel kibedal surmahetkelgi jaksas välipolitseinik Hurskainen vihastada. „Kui oled inimene...“ Politseid pilgatakse ka surmatunnini. Õigeks inimeseks ei peeta teda isegi siin, kõnnumaal. Moraalselt viltukasvanud laplased naersid otse näkku ja plätrasid keerulist saami keelt politsei kuuldes, just nagu tahtnuks näidata, et Soome seadus neil avamaadel õigupoolest ei maksagi. Tapavad üksteise põtru ja joovad õlut peale. Oi kurat!“ (lk 173)

õhtuleht
tavalugeja

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar