John Cleese – Igatahes... (2015)

Üldiselt väldin igasugu biograafiate lugemist, sest noh... need on pateetiliselt igavad. Aga et lugemismaterjali napib ja tegemist siiski Cleese'ga, mõtlesin korraks valele teele minna. Ja tõepoolest, tegemist on heal meelel loetava üsna humoorika raamatuga, mis siis käsitleb autori elulugu Monty Pythoni alguseni.

Ehk siis seletuskiri sellest, kuidas Cleese'st kujunes selline stsenarist nagu ta kõigile tuttav on. Veidrad vanemad, koolid, kõrgkoolid, kokkupuuted teiste omasuguste naljatreialitega ning nö professionaalsem tegevus erinevate kooslustega nii laval, raadios kui teles. Ehk raamatu parim osa on kirjeldus Cleese'i erinevatest kogemustest kooliteel, kokkupuuted õpetajate ja kaasõpilastega; või see aeg, kui ta üürikeseks ise oma lapsepõlvekoolis õpetajana noori poisse kantseldas. No eks omamoodi huumor ole ka tollase briti ühiskonna ja väärtushinnangute kirjeldus (kuidas korralikult käituda!) või oma seksuaalse avastamine alles kahekümnendates (50-60 aastat tagasi oli veidi keerukam vastassooga kokku puutuda või suhteid sõlmida – hiljem on Cleese sõlminud nii mõnigi kord abielu).

Eks selles suhtes tulebki hoolsalt meeles pidada, et autorile pole Monty Python miski A & O (muidugi siin avatakse palju taustu, niisamuti on oluline pikaaegne koostöö Graham Chapmaniga), tal oli enne seda hulga olulisi kaastöid teiste kooslustega – kuigi jah, käesolev raamat on mõneti kaastoode MP koosesinemistele 2014. aastal.

„Nii et kui mul oleks midagi soovitada noorele kirjanikule, kes tahab kõige kiuste üritada olla naljakas, ütlen seda:

Näpake.

Näpake idee, mille puhul teate, et see on hea, ja üritage see taasluua kontekstis, mida tunnete ja mõistate. See muutub originaalist märkimisväärselt erinevaks, sest teie kirjutate seda, ja ehitades loo millelegi heale, õpite samas ka hea kirjutamise tavasid. Head kunstnikud võivad olla teistest vaid mõjutatud, kuid koomikud näppavad ja varjavad seejärel oma saaki.“ (lk 143)

„Ma tean, et see teos peaks olema autobiograafia, aga tegelikult on tõsi see, et enamik teist ei huvitu mitte kõige vähemalgi määral minust kui inimesest ega tunne kaasa kõikide nende kannatuste juures, mis teevad minu nii eriliseks. Ei, te vaid lehitsete mu südantlõhestavat elulugu, lootes pisut nalja saada, kas pole?“ (lk 302)

sõber raamat
päevaleht
bukahoolik