Sergei Loiko – Lennujaam (2016)

Raamatut on veidi raske määratleda, aga ehk võiks seda nimetada dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduseks – kui võtta tõene seda, et enamik tegelasi on loodud autori tehtud intervjuude abil. Romaan on käimasolevast Ukraina-Venemaa sõjast ning sellele eelnenud sündmustest Kiievis ja Krimmis. Pearõhk on Donetski lennujaama lahingu viimasel nädalal, aga peategelase fotograaf Aleksei silme läbi saab aimu ka Krimmis ja Ida-Ukrainas toimunust.

Aleksei on Moskvast pärit fotograaf, kes on emigreerunud perega Venemaalt ja töötab nüüd ameerika ajalehe heaks. Sõjafotograaf, ke eelkõige tööpõlluks endise Nõukogude Liidu konfliktipiirkonnad, niisamuti on ta käinud pildistamas eelmise kümnendi Afganistani ja Iraagi sõdu. Teisest Tšetšeenia sõjast on mehel omakorda side praeguse sõjaga – üks tšetšeeni venemeelne sõjapealik on vandunud kättemaksu Alekseile, kuna see tema käest vangist põgenedes tappis sõjapealiku kaks sugulast. Nüüd on tšetšeen oma meestega Ida-Ukrainas võitlemas Venemaa eest, ning avastab, et Aleksei on samuti seal sündmusi ameeriklastele pildistamas.

Peale selle verise konflikti on romaanis veel dramaatiline armukolmnurk – Aleksei, Nika ja Stepan (pluss Aleksei vähki surev abikaasa). Nika ja Aleksei armuvad Maidani sündmuste käigus, Nika sõjaväelasest meessõber Stepan pole just ülemäära rõõmus, et Nika ei armasta teda enam. Aga naise meel on mitmekesine, seda enam, et Aleksei tunnistab vahelejäämisel oma abikaasale seda... pingelisest poliitilisest olukorrast põhjustatud armusuhet. Ning Donetski lennujaamas, kuhu Aleksei sõjafotosid tegema läheb, on Stepan omakorda ukraina sõjameeste ülemuseks. Aga mehed... saavad hakkama, sest Aleksei ei avalda omaltpoolt täit tõde – mida nad Nikaga õigupoolest üheskoos tegid.

Raamatus edasi antud sõda... on sõda oma täies koleduses. Tsiviilelanike hävitamine, sõjaga seotute piinamised ja hukkamised, ukraina vabatahtlike kangelaslikkus ja ülemate üüratud käkid. Mikrotasandil tehakse kangelastegusid, makrotasandil kogetakse katastroofe. Et tegemist lennujaama vihase lahinguga, siis heroiline tegelasgalerii saab romaani jooksul kõvasti hõrendatud. Kuid rõhk pole vaid naturalistlikul kangelaslikkusel või romantilisel armulõõmal, Loiko kirjutab niisamuti õige sorokinlikus laadis Putini ja ta õukonna tegemistest. Noh, demoniseerimine on nagu on, hetkel jääb see teose laadis natuke diktaatilise mõjuga võõrkehaks.

Sõjaromaanina on seda keeruline kunstiliselt õnnestunuks lugeda – rõhk on emotsioonidel ja dokumenteerimisel, ajalise distantsi puudumise tõttu on keeruline sügavamalt ja kunstilisemalt konflikti lahata. Ehk siis tegemist on emotsionaalse reportaažiga, mis on kokku segatud ilukirjanduslike ambitsioonidega. Muidugi ei saa jätta mööda vaatamata teose propagandistlikust poolest, kahtlemata on tegemist ukrainlastele olulise vaatenurga tutvustamisega.

„Öeldakse, et kaevikus ateiste ei ole. Raske on seda tõsikindlalt väita. Igaüks elab oma kaevikukogemusi läbi erinevalt. Mõni erutub, mõni on peaaegu paanikas, aga mõni pöördub looja või tühjuse poole. Muidugi, keegi võib pidada sellist suhtumist sõja romantiseerimiseks. Kuid minu meelest ei ole see nii. Sõda on ebardlik. Kuid sõjas avalduvad nii inimese halvad kui ka head küljed. „See, et kaevikutes ei ole ateiste, ei ole argument ateistide vastu, vaid argument kaevikute vastu.““ (lk 155)

„Piiramisrõngas oli täielik, absoluutne. Vaenlane oli kõikja: ülal, all, ümberringi. Tema ülekaal elavjõus ja tehnikas oli masendav, äraarvamatu. Iga küborgi kohta tuli kuni sada separit. Rääkimata kuulipildujatest, tankidest ja Gradidest. Mõnikord oli niisugune tunne, et lennujaama ründab Vene armee.“ (lk 304)

sirp