Marti Perarnau – Pep Guardiola. Konfidentsiaalne (2016)

Ajakirjanik sai võimaluse olla terve 2013/2014 hooaja koos Guardiolaga, mil see asus Müncheni Bayerni tööpostile – tingimusel, et ajakirjanik aasta jooksul ei avalda kogetust artikleid, nii trennidest kui klubiga seonduvast. Tulemuseks siis päevikulaadne raamat, kus tekst esitatud päevade sissekannetena (nii tekivad mitmed korduvad mõtted, mida eri päevadel uuesti öeldud). Ajakirjanik on teinud palju intervjuusid nii Guardiola, mängijate, treenerite kui klubi erinevate juhtidega. Kuulsa treeneri puhul ei saa ikka taagast vabaks – kas eesmärgiks on Bayern muuta teiseks Barcelonaks, kuidas Guardiola suudab kanda Bayerni eelmise treeneri juhendatud väga eduka hooaja taaka, kas saksa stiil sobitub lõunamaise pallikultuuriga (omal moel naljakas, kui mängijatest räägitakse kui saksa koolkonna esindajatest – enamus põhimängijatest on mujalt sisse ostetud). Guardiola muidugi plaanis ehitada võistkonda, mis pole mingil juhul Barcelona II, niisamuti väljendas ta tülgastust tiki taka stiili vastu, millega teda varasema aja tõttu seostati. Ja muidugi saksa jalgpallikultuur, mis vasturünnakutele põhinedes on treenerile nii põnev väljakutse.

Eks raamatust saab teada, et Guardiola on tööloom ning lõputu taktik ja õpetaja. Töökultuur kui selline, kuidas mängijaid panna tegema seda, mis meeskonnale kasulik (aga alati see õnnestu, on lihtsalt niisugused mängud, kus selgetest juhistest hoolimata meeskond tegutseb omatahtsi). Ühesõnaga, protsess kui mälumäng. Ajakirjanik pole just kriitiline Guardiola suhtes, eks siin mängib kaasa igapäevane kokkupuutumine ja lähedasemaks saamine.

Nagu öeldud, on päevikuformaadi tõttu tekstis mitmeid mõttekordusi. Kirjastus on sisse jätnud mitmeid trükiapsakaid, toimetamine pole teadagi lihtne ega mõnus tegevus, küll aga rõõmustab hiljem teose lugejaid. Raamat kui selline on jalgpallihuvilisele kindlasti tänuväärne lugemisvara, eriti kui juttu on niivõrd äsjastest sündmustest.

„Guardiola läheb pärast Madridi Realilt lüüasaamist kohtumistele vastu palju enama kui vaid taktikaliste muudatustega. See on muutus strateegias, mida ta on ajapikku vorminud ja viimistlenud. Ta on meeskonna tugevad küljed läbi kaalunud ja leidnud, et kõige paremat jalgpalli mängiti siis, kui pall mängiti tagant lahti kolme mehega; kui äärel asus kaitsja, kelle füüsilised omadused lubasid joosta üles-alla ning samal ajal kontrollida ja jälgida sisemisi koridore enda kõrval; kui pivote ülesandeks oli vastase vasturünnakuid ohjes hoida ja kui keskväljamängijatega liitub alati üks lisamees; kui väljakul oli üks ründaja, kes suutis vastaste kaitseliini segadusse ajada ning kui tema kõrval oli ründav poolkaitsja või teine ründaja, kes oskas kasutada ära vabaks jäetud ruumi ning pakkuda abi keskründajale.“ (lk 423)