Padunatsionalistlik jutt tuleviku Eestist, mis kuulub Euroopa
Kalifaati. Naised peavad kandma burkat, sealiha ja alkohol on keelatud, mehed
ja naised sõidavad eri bussidega ning sisserändanud on hullemadki kui omal ajal
Nõukogude Liidust tulnud (autoril pole nostalgia niivõrd praeguse aja järele
kui pigem 1980ndatest aastatest).
Lugu on sellest, kuidas Merca nimeline vanem (nii
seitsmekümnendates) naine läheb Setumaa kodutalust (peale islami nuhtleb
Eestimaad ka kliimasoojenemine, mis on siinset pinda rüüstanud) Võru kaudu
Tartusse – viib oma pojale suitsusinki ja puskarit. Poeg on Tartus budistlikus
kloostris (Kloostri tänaval) – islam on küll kristlikud sümbolid hävitanud,
kuid lubab kummardada jõuetumaid pühadusi, nii on Tartus lubatud budistlik
klooster ja nii on seto tsässonites ikoonide asemel Peko kujud (peategelane
tunneb küll takkajärgi igatsust ikoonide järele, olgugi et ta nooremana polnud
just kristluse poolehoidja). Aga jah, kui Setomaal on veel säilinud maarahvale
omast, siis islamlik Tartu on küllaltki erinev meie heast vanast Emajõe
Ateenast (no kui järgi mõelda, siis Setomaagi pigem selline… 1930ndate vaimus,
talupidamised ja puha).
Et jah, see burka… no küll on jube riideese! Sellega ei saa
ujumas käia (sest avalikkuses ei tohi end paljastada) ega midagi, vaid
lumetormis on see asjalik kaitse. Burka puhul on maarahvas samas leidnud
võimaluse, kuidas identiteeti teadvustada, samamoodi kui vanasti
rahvarõivastega – nii saab burkakaunistuse järgi eristada, kas kandja on
muulane või oma, kas on muhulane või mulk või seto. Kuid lisaks burkale rõhuvad
maarahvast karistused, surmanuhtluse kõrval on kasutusel kepihoobid (nagu
peategelase mees on just kogenud) või siis kividega pildumine (mida
peategelasest seto mammi niisamuti on läbi teinud – tema käitus kangelaslikult
ja leelotas loopimise ajal!).
Võiks öelda, et tekst on kirjutatud üsna paksudes värvides
ning rõõmuks igale natsionalistlikule lugejale; lisaks äratundmist neile, kes
on tuttavad nüüdisseto suurkujudega. Merca on varemgi ulmelisemat proosat
kirjutanud (hiljuti ilmus üks proosakogu), kuid pole senini lugema sattunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar