Eks seda teost võiks nimetada väikesel
moel panoraamromaaniks ehk siis peategelase Andruse elukäik
nõukogude ajast kuni eilse päevani (pearõhk on
taasiseseisvumisajal). Omamoodi igamehe majandusajalugu – millega
ja kuidas äri tehti, millised suuremad rahvusvahelised ja kohalikud
kriisid, valitsejad ja tuntud inimesed kohalikku elu mõjutasid (et
tegemist saare kaluriga, siis tegelase aja mõõdupuuks igasugu
ahvenajooksu hooajad jms). Selline üsna õbluke romaan (või ikkagi
jutustus?) ei võimalda peategelasse suuremat „kiinduda“, ta jääb
õige visandlikuks – aastad mööduvad, ta teeb seda, teist ja
kolmandat, saab rikkaks, satub tapmise pärast aastateks vangi ja
kaotab hiljem käegi... aga see kõik käib üsna kiire tempoga,
suurema sisseelamiseta (jällegi, maht lööb valli ette). Eks ühe
õige eesti mehe mureks on see, kui tal pole meessoost järglast –
Andrus saab küll kolme tütre isaks, aga pojata abielu laguneb
(selles on süüdi ka perevägivald), ning hilisemad elukeerised ei
vii teda kokku sellise naisega, kes tahaks mehel poega kandma hakata
(isa ja tütarde lahutusejärgne suhe on ka selline... rahapõhine).
Natuke selgusetuks jääb, kas Tederi
kirjutatust tekib suuremat kujundit kui lihtsalt ühe mehe ja
ühiskonna lugu – tekst ei tekitanud minus eksistentsiaalseid
küsimusi või emotsionaalset katarsist; vähemalt pole Andrus
üheselt positiivne või negatiivne karakter. Varasemast Tallinna ja
Kopli juttude realismist on Teder liikunud... võiks öelda, et
maaeluromaanideni (muidugi, ma pole tuttav ta viimase aastakümne
loomega, vaid üht romaani lugenud) – aga eks ikka on säilinud
karakterit iseloomustavate joontena joomine, õnnemängud,
prostituudid ja kommunistide vastasus. Või kas see ongi just
iseloomustav joon, igatahes tekitas nende märksõnadega kohtumine
mõningase ahhaa-elamuse.
„Ta võttis kiiresti omaks hoiaku, et ära leina seda, mis läinud, vaid tunne rõõmu allesjäänu üle ja õpi olemasoleva koosseisuga elama. Tegelikult polnudki ju midagi nii traagiliselt palju läinud, poolteist kätt olid alles, jalad all, pea otsas ja mõistus seal sees. Mida sa hing ikka siit elust nii väga nõuad. Harju ja ela sellega, mis sul on!“ (lk 67)
Hans Leberechtil oli romaan "Andruse õnn" (võimalik ka, et raamat oli teise pealkirjaga, hetkel ei saa kontrollida, aga selle järgi tehtud film oli "Andruse õnn"). Võimalik, et Teder selle kulul naljatleb.
VastaKustutaTore, et tähelepanu juhtisid... Tuli meelde, et lugemise ajal ümises kuskil peakolus Lutsu kurb apteegihorror "Andrese elukäik".
VastaKustutahttp://loterii.blogspot.com/2009/08/oskar-luts-andrese-elukaik-2008.html
Vaatasin järele, romaani pealkiri oli "Kaptenid", selle järgi tehtud film "Andruse õnn" oli 1960. aasta paiku ülipopulaarne. Vaata ka http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/25
VastaKustutaTõepoolest, Teder on töötanud Sirbis filmitoimetajatana, ja filmi alguse kirjeldus on üsna sarnane romaani algusega.
VastaKustuta