Jaan Kaplinski – Uute kivide kasvamine (1977)

Ülelugemine, seekord kaks teist luuletust. Esimene luuletus on selline, milline võiks… proosa olla (küllap on süü selles, et hetkel loen juba pikemat aega Filimonovi tihedat romaani, mis ei anna kuidagi hingetõmbepausi). Aga jah, mullane ja pime on see meeleolu, tagasi juurte juurde.

pimeduse

avanev

langevari

laskumas

kõrgelt

tuppa

su silmade

sügavusse

Väikeste karvaste

hobuste

ärkavate

koopakarude juurde

kes

astuvad

eelajaloost

alla

su silmade

koopaisse

suured

tokerjad

mammutid

liigutama seintele

tahm

pudenema

rasvalampi

tagasi

naine

laste ema

kallis

tulekiviga

rasvase patsiga

rõõmsad

sulaveed

liustike mõõdetud

kivimaa

drüüaste

moonidega

karvaste

loomakarjade

jälgedega

üle elu

üle koobaste

üle une

aja

ja maa

(lk 67-68)

***

Nüüd ilutseme neiukesed noored

nüüd marjatseme rõõmsad oleme

meil iluaega paremat ei tule

ei nalja teha põlve paremat

nüüd eheteski ilu ilub kaasa

on rõivais rõõm ja nali narmastes

ees jookseb ilu kõrval kõnnib rõõm

kui musta mulla alla pannakse

meid kirstu valgelaualise sisse

ei ole hauas õlut marju kaasas meil

kurb liiv on hauas kirstus kibe vits

seal ootab mardik liigutades suud

ja vaglad ligi tulles ütlevad

näe meile juba toidust tuuakse

näe mehed lihakarpi kannavad

pea taga jalad ees käed rinnal risti

(lk 87)