M. Bennardo - The Herons of Mer de l'Ouest (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Õudusloo laadis tekst ilmaelust tüdinud prantslasest rändurist või rajaleidjast, kes 18. sajandi Ameerikas otsib teed Vaikse ookeanini. Aga oma üksildasel ja rängal maadeuurimisel satub ta nägema hoopis midagi kummalist... ja vähe õudset.

Nimelt ühel ööl Missouri jõe kaldal magades juhtub ta pealt nägema üht hirmuäratavat vaatepilti, kus hiiglaslikku haigrukostüümi peitunud inimene jõekaldal jahti pidas. Kui seal oli ikka inimene! Mõned kuud hiljem jõuab rändur metsa peitunud... hiiglasliku söödaplatsini, kus on kuhjade kaupa erinevate loomade luid ja jäänuseid, koguni ühe inimlapse käeluu. Söödaplatsi äärsetel puudel on hiiglaslikud, justkui linnupesade moodi ehitised. Pidades seda algselt inimeste tehtuks, avastab ta aga ühe pesa alt linnupoja mädaneva korjuse, mis on mõõtmetelt ebanormaalselt suur.

Mõned kuud hiljem satub ta kokku haigruteks maskeerunud indiaanlastega, kes hakkavad teda märkide keele abil pinnima. Tegemist on samade meestega, kelle jahitegevust ta Missouri ääres nägi. Rändur räägib viimaks sellest söödaplatsist ja pesadest, ning mõne aja pärast võetakse ta väevõimul kaasa ning minnakse suure haigruteks maskeerunud jahiseltskonnaga seda kolooniat uurima. Indiaanlased ronivad pesadesse ja jäävad ootele, ning peagi on näha hiiglaslikke kogusid selle koloonia poole lendamas... Indiaanlased võtavad vibud ja proovivad pesadeni jõudnud hiiglaslikke linde maha lasta, aga... oh häda.

Siuke põnevuslugu sellest, kuidas püütakse maha nottida järjekordset nö loomaliiki, kes/mis ohustab inimeste heaolu (näiteks neid tappes ja süües). Peategelasest jutustaja on parajalt traagiline kuju, äsja pärismaalasest naise kaotanud ja inimkonnas igati pettunud (aga siiski valmis leidma teed Vaikse ookeanini). Päris põnev ja mõneti tülgastav tekst, huvitav, kas indiaani mõnes mütoloogias on olulisel kohal hiiglaslikud ja lihahimulised haigrud (ilmalinnud?)? Jään muidugi vastuse võlgu.